„Ants Laikmaa. Vigala ja Capri“ eksponeeritavate tööde ettevalmistamine konserveerimisosakonnas

Margit Pajupuu
paberalusel kunstiteoste konservaator

Laikmaa

Ants Laikmaa, Autoportree (detail)

On ajalooline käibetõde, et pastellmaal saab alguse Rosalba Carriera sõidust Pariisi 1720.a., aga sellegipoolest on joonistustel, mis on koloreeritud kriitidega pikk ja esiletõstmist vääriv ajalugu, minnes tagasi vähemalt 15. saj. lõppu.

Pastell (pastello, pasta) viitab ilmselgelt itaalia päritolule. Impressionistidele oli näiteks pastell kiire ja käepärane võimalus, jäädvustada looduse ja tunnete hetke efektset värvipaketti.

Pastell on lõputute vahetoonide ja varjunditega värviline pulber, kataloogis üle 1650 erineva tooni. Ja tema värvide erksus ning intensiivsus ei tuhmu aegade jooksul kuigivõrd.

Aga miks on pastellmaali paberil nii keeruline konserveerida?

Seda peeneks uhmerdatud, kirgast ja peaaegu sideainevaba pigmenti, hoiab paberil vaid hõõrdejõud.

Aga tegelik probleem on alusmaterjali e. paberi säilitamine. Paberi vananemisel toimuvad tselluloosi struktuuris mitmesugused keemilised ja füüsikalised muutused. Kui tavapäraselt kasutatakse koltunud paberist happeliste komponentide väljaviimiseks erinevaid märgmenetlusi, on pastellmaali puhul see praktiliselt võimatu.

Värvikihi fikseerimine.

Läbi aegade on kunstnikud pastelli puhul viidanud probleemidele värvikihi fikseerimisel. Kinniteid on välja töötatud, kuid isegi parimad neist, muudavad pastelli ilmet ja märgatavalt ka värvi tooni.

Kui vanameister ise värvikihi fikseerimist ei harrastanud, ei näe ka meie põhjust pastelli olemust muuta.

Miks tekivad teosesse deformatsioonid?

Olen juba mitu aastakümmet tegelenud Eesti Kunstimuuseumi maalifondi kuuluvate Ants Laikmaa imeliste pastellmaalide konserveerimisega.

Paljud neist töödest oli Laikmaa ise käepäraste vahenditega sobivaisse raamidesse monteerinud. Tihtipeale oli teos servadest halva kvaliteediga papile või isegi vineeralusele kleebitud, vahel ka naelutatud. Seega, äärtest jäigalt fikseerinud paberis, on tekkinud aja jooksul ja ebakvaliteetsete hoiustamistingimuste tõttu deformatsioonid.

Järgmisel pildil, pärast raamist avamist, on näha, kuidas aluspaberi deformatsioonide “laineharjad“ on puutunud vastu klaasi ja pastellikihi pealispinnalt irdunud värvipuru on jätnud sinna tugeva kujutise.

Konserveerimismetoodika otsimine, lahenduste leidmine ja väljatöötamine.

Edasiviiva idee saime Peterburi Vene Muuseumi konserveerimisosakonna segatehnikate spetsialistidelt.

Et maalide puhul pingutatakse lõuend alusraamile, töötasime selle põhjal välja metoodika, kuidas pingutada pastellmaal arhiivipüsivale papile. Pingutuse tekitamiseks kasutasime paberikonservaatoritele tuttavaid jaapani paberid ja liime.

Delikaatne metoodika ja konserveerimise protseduur, mis on ka tõeliselt pööratav!

Pingutusskeem.

Seda metoodikat on mitmel korral põhjalikult kirjeldatud, nii „Väikese Alma“ konserveerimislugu, koostaja Sirje Alter ja ka Kärt Pauklini magistritöös teemal, „Suuremõõtmeliste paberalusel kunstiteoste konserveerimine Andrus Kasemaa segatehnikas triptühhoni „Visiidid“ näitel“.

Nii on huvilistel metoodika kohta sealt põhjalikumalt lugeda.

Nii näeb välja pingutatud pastellmaali tagakülg

Konserveerimise ettevalmistamine.

Iga üksiku pastellmaali käsitlemine on eriline , kindlasti komplitseeritud ja nõuab ainult sellele konkreetsele kunstiteosele omase probleemilahenduse otsimist.

Heaks näiteks konserveerimise-eelsest tegevusest oleks lõik Kärt Pauklini tehtud analüüsist Ants Laikmaa „Linnamäe Lemmi“ kohta:

„… eesmärgiks on teos konserveerida ja tagada selle pikaajaline säilimine ning eksponeeritavus, võttes arvesse autori originaalvormistuse eripära.

Kuna aluspaber on vineerile liimitud osaliselt, on õhuniiskuse kõikumise tulemusel hakanud teos tugevalt lokkima. Aluspaber on olnud otseses kontaktis vineerplaadiga, mis on paberi säilimist silmas pidades väga ebasobiv happeline alusmaterjal. Kasuks tuleks vahepaberi asetamine vineeri ja teose vahele, mille tarvis oleks vajalik teose eemaldamine vineerilt. Paraku on väike osa maalist ka vineerplaadil. Teos ise on suurem, kui raami ava, mistõttu asetses maal otsekontaktis raami puidust servadega. Teose aluspaberis ja vineerplaadis on eelnevast vormistusest jäänud naelaaugud. Kuna lainetus aluspaberil oli suur, võib kujutis puutuda vastu klaasi ja tekitada pöördumatut hõõrdekahjustust …“

Juuresoleval pildil ongi selgelt näha, kuidas vineerplaadi puidumuster, mis olnud otseses kontaktis pastellmaali tagaküljega, sõna otseses mõttes paberile üle on kandunud.

See imepärane teos, „Linnamäe Lemmi“, sai jaapani paberist trippide abil ovaalsele arhiivipüsivale papile kinnitatud ja Allan Talu abiga tagasi raami vormistatud.

Ants Laikmaa kui suur pastellmaali meister.

Ants Laikmaa oskas pastellidega eriti dünaamiliselt kujutada vormi ja üllatava rikkalikkusega kasutada värvigammat. Meisterlik oli tema värvikäsitlus ja reljeefitunnetus.

Tehnilised uuringud.

Uuringut elektromagnetkiirguse ultraviolett lainepikkustel tehakse maali pinna analüüsiks. Peegelduse ja fluorestseerumisefekti järgi saab hinnata kasutatud pigmentide koostist, leida võimalikke bioloogilisi kahjustusi, n.t. seeneoseid ning avastada ülemaalinguid.

Pastellmaalide vormistamine.

Raami vormistatakse pastellmaal kindlasti klaasi alla. Puidust või plastikust liistude abil tuleb pastellmaali ja klaasi vahele tekitada võimalikult suur vahe, välistamaks võimalust, et kujutis puutub vastu klaasi. Arvestada võiks ka aluspaberi võimalikku deformatsiooni.

Nii hoiustamisel, transpordil kui ka eksponeerimisel, vajavad pastellmaalid erilisi tingimusi.

Tolmu pühkimine pastellmaalide klaasilt.

Tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et staatilise harjaga pastellmaali katvalt klaasilt tolmu pühkida ei tohi! Tekkiva staatilise elektrilaengu tõttu irdub pastellipuru paberilt ning ladestub klaasi siseküljele. Allpool fotod sellise tegevuse tulemustest.

„Ants Laikmaa. Vigala ja Capri“ veel konserveerimisosakonnas.

Meie konserveerimisosakonnas on olnud tihedad tööpäevad koos Ants Laikmaaga ja kõik töölauad on hõivatud! Kuni 2016.a. veebruari keskpaigani on kõigil võimalus nende pastellmaalidega lähemalt tutvuda kaunilt kujundatud näitusel „Ants Laikmaa. Vigala ja Capri.“

Minu jaoks ei ole Ants Laikmaa ja pastellmaal lahutatavad.

Pastellide konserveerimine on suur väljakutse, mis nõuab tegijalt pühendumust ja kogemusi.

Minu, kui konservaatori ülesanne on otsida lahendusi, välja töötada metoodikaid, teha suurel hulgal katsetusi, jõudmaks lahenduseni, mis oleks rahulolupakkuv nii pastellmaalidele kui ka konservaatorile.

Siit jõuangi ilusa kokkuvõtva mõtteni – sellel erialal, on Ants Laikmaa minu õpetaja!

Näituseinfot saab vaadata siit.