Kilde maalikunsti restaureerimise ajaloost kuni 20.sajandini

Alar Nurkse

Maalikonservaator

Sissejuhatus

Kõigepealt paarist olulisest arhailisest mõistest:

restaureerimine – kui meie võtame ühe raiskuläinud asja küljest ära kõik selle, mis sinna juurde mitte ei kuulu ja tarkade raamatute järele ehk välismaa seisu pääl tarkust omandades teeme ta jällegi kui ühe vastsündinud lapsukese, noh, üsna nii nagu enne oli. Museaalse mõistena kujutab restaureerimine kunstiteose maksimaalset säiluvust kindlustavate tehniliste meetmete  määra (nagu näiteks keskkonnatingimused- temperatuur, niiskus, valgus , jne., protseduurid jne.).

regenereerimine – väheke noorema väljanägemise andmine või ka uuesti aga vanamoodi tegemine. Kasutatud materjali lähteomaduste taastamine konserveerimise-restaureerimise protsessis; Menetlus, mille käigus taastatakse kunstiteose struktuurikahjustustega kattelaki läbipaistvus näit. pettenkofer’i meetodil.

konserveerimine ehk sisse soolamine, säilitamine, marineerimine, vanast ajast säilinud esemete alles hoidmine tulevastele põlvedele, kes siis ise teavad mida teha. Säilitamine ja hoiustamine kollektsioonides on eetilised toimingud – kes ja kuidas valdab minevikku, kuidas vastutab selle mõistmise eest.

Restauraatoril-konservaatoril on teejuhi roll, sest suunab originaalse teose maailmas vaatajat-huvilist. Erialameistril on ülesanne kaasa aidata kaugemast või lähemast ajast pärit teose suhtlemisele tänapäevaga. Samuti on oluline interpretatsioon (näitamine, seosed, vaadeldavus) ja selle tõesus. Vastus asub küsimuses mille poole püüdleb konservaator-restauraator  –  kas mälestise autentsuse säilitamise poole, “isikliku” personaalse subjektiivse ettekujutuse loomise või kunstiajaloolase  „teadusliku” ambitsiooni poole.

Erinev aeg, teaduse areng ja inimese väärikus on kujundanud eriala nägu. Konserveerimist- restaureerimist on “kaunistanud” legendid ja müüdid. Aga tegelikkus on ikkagi koloriitsem, teame, et kunstiteose kujutise kompositsiooni värskendati, uuendati või kohandati vastavalt vajadustele või kunstikaugete aga oluliste isikute ja huviliste nõuetele. Ühe äärmuslikuma näitena võib leida kraapimise või väljalõikamise jälgi ja sobimatu väljapuhastamise (näit. Kannatusaltari mitmed sealhulgas ka donaatorite maalingutega piirkonnad vt Ill 2, Kilingi Nõmme õigeusukiriku ikoonide algse kujutise osaline väljapuhastamine vt Ill 3 ). Sagedased on erineva oskusega maalikunstnike tehtud ülemaalingud. Museaalne hoiustamine sisaldab tähtsaima eesmärgina säilitamist ning seejärel objekti algse kujundi olemuse kindlakstegemist. Mida keerulisema elukäiguga teos, seda rängemad on olnud kahjustused. Parandused ja keskkonnasaasta ladestused moodustavad “kultuurikihi”, mille saab päritolu selgitamise järel veenvalt põhjendades eemaldada, kuid mõnel juhul ka säilitada. Kriitiliseks näiteks on ikoonikunsti algse kujutise väljapuhastamine. Prügikasti on jõudnud massiivsed kihid slaavi kunstikultuurist. Kuigi oleks keeruline, saaks põhjendatult säilitada ja eksponeerida ikoonide ülemaalingute ehk ponovljenije kihte, milles on salvestunud arengu esteetilised valikud. Ülemaalingute kihtide ükshaaval eemaldamise edukad tulemused saadi juba 1970-ndatel aastatel ÜRTUI (ВНИИР) töökojas O.Lelekova juhtimisel. Objekti konserveerimine-restaureerimine ning muud menetlused võivad toimuda järkjärguliselt. Möödunud aastasajad sisaldavad otsinguid ja arengut, milles kajastuvad omamise erinevad küljed, hoiustamise ja säilitamise küsimused ning vaadeldavuse ning uurimise vastuolud.

Kilde maalikunsti restaureerimise ajaloost kuni 20.sajandini

Erinevad analüütikud on rõhutanud Euroopas sajandeid tunnustatud tõdemust, et professionaalne arusaamine laguneva maalikunstiteose vajadustest on ainult kunstnikul. Kunstniku maalijakogemus võimaldab tulemuslikuma parandamise. M. Kirby Talley, Jr. on restaureerimisalaste seisukohtade arengu analüüsis ära märkinud, et 17. saj. väärtustati vana teost üha rohkem, sest see oli “sisuliselt parem”. Madalmaades on näiteid mõne kunstniku spetsialiseerumisest eraldi restaureerimisprotseduuride tegijaks – maalikonservaatoriks juba 17. sajandil. Prantsusmaal võib leida analooge alates 18. sajandist. Restaureerimise eesmärgiks oli uuendada visioon teose kujunditest, teha see vaadeldavaks ilma kahjustuste häireteta, teha “ilusaks”. Sealjuures pidi järgima moraalset kohustust säilitada sakraalsed kujundid nagu need olid loodud. Maalikunsti säilitamisel ja eksponeerimisel väljendus äärmuslikem suhtumine puitpaneelidel olevate lagunevate maalide alusevahetuse otsingutes, mille käigus asendati puit näiteks lõuendiga.

Venemaal on 17. saj. lõpust pärit esimesed viited Moskva Kremli kunstikollektsiooni parandamistest. 1754-1762. a. asutab ja ehitab Jelizaveta I (1709-1762) ehk  Jelizaveta Petrovna esimese paleegalerii Venemaal –Imperaatorliku Ermitaaži (Ill 4). Seejärel ehitati palee “muuseum”, mille Katariina II (1729-1796) kujundas Euroopa üheks suurimaks kollektsiooniks, milles säilitatut hooldati ja näidati teadlikult (vt Ill 5).

19. saj. teisel poolel sai kunstiajalugu teaduslikuks distsipliiniks ja ülikoolide õppeaineks. Mälestiste inventariseerimine, väliuurimine, riiklike kunstikogude asutamine ja arendamine, arhiivijms. allikakriitiline uurimine soodustas ka diskussiooni säilitusmenetluste üle ning suunas tähelepanu oluliste mõistete formuleerimisele. Sajand oli kulmineerunud vastuoludega ja otsingutega pöördelise tähendusega. Tänu arheoloogilistele väljakaevamistele ja uuringutele vormusid konkreetsed ülesanded ning küsimused puhastamise, rekonstrueerimise ja komplekteerimise osas, kujunes mälestise kultuurilis-ajaloolise väärtuse mõiste. Mitmete põhimõtete osas on 19. sajandil oldud täiesti vastandlikel arvamustel ja tegutsetud vastavalt. Iseloomulikumad äärmuslikumad näited pärinevad suhtumisest arhitektuuri restaureerimisse Prantsusmaal Eugène-Emmanuel Viollet-le-Duc´ilt (1814-1879) ja Inglismaal John Ruskinilt (1819-1900) (vt Ill. 6).

19. sajandi teisel poolel oli ka Venemaa osa arheoloogilise suuna arengus tähelepanuvääriv. 1846. aastal kogunes Keiserliku Vene Arheoloogilise Ühendus ja 1869. aastal moodustati Arheoloogiline Komisjon. Praktilise suunitlusega huvi Vana Vene arhitektuuri ja kirikukunsti mälestiste suhtes kujundas ajaloolis-esteetilise väärtuse mõistet ning ikonograafilise rekonstruktsiooni põhimõtteid.

Vastavalt erinevate riikide kohalikule arengule ja otsingutele, milles ei puudunud ka äärmused, publitseeriti teoreetilistes töödes aktuaalseid teemasid. Saksamaa lisas sellesse ritta 1884. aastast perioodiliselt ilmuma hakanud ajakirja “Technische Mitteilungen für Malerei”, milles tutvustati jooksvaid konserveerimise-restaureerimispraktika probleeme, muutusi ja kogemusi kaunite kunstide uuringutes.

Austria kunstiajaloolase ja konservaatori Alois Riegl`i  (1858-1905) avarad mõttekäigud, milles ta hindas ja väärtustas erinevate kultuuriregioonide ning ajastute eripärasusi ja hoiakuid ning teineteist vastastikuse kasusaamise eesmärgil mõjutavaid loovat kunstnikku ja ühiskonda, võimaldasid määratleda kunstniku jaoks olulise loomise mõiste “Kunstwollen” ehk “kunstilise tahteakti” (vt Ill. 6). Jätkusid diskussioonid kaasaegsete kunstnike loomingu ning vana kunsti väärtustamise teemal, mis kulmineerusid 1903. a. kui A. Riegl sõnastas mõiste “vanuse väärtus”.

20. saj. toimunud konserveerimise-restaureerimise teooria ja praktika areng on toetunud paljuski mitmete Euroopa koolkondade ja muuseumide otsingutele, uuringutele ja järeldustele. Kui varasematel sajanditel oli valdav visuaalse terviklikkuse taastamine ning sellest lähtuvate seoste vaadeldavuse selgus, siis 20. sajandil lisandus teaduse ja tehnika abil uus lähenemine. Esimesed objektid, mida hakati uurima materjaliteaduse põhimõtete järgi, pärinesid Madalmaade kunstist. Materjaliteaduses selgitati kunstiteoste koostisainete vananemise ja muutumise põhjusi pöördumatute protsessidena. Teostel teadvustati paratamatuid ja parandamatuid esteetilisi häireid ning kujundati suhtumist sellisesse. Süstemaatiliste uuringute alused koos uute tehniliste vahendite rakendamisega rajati kunstiteadlaste, füüsikute, keemikute ja restauraatorite koostöös Fogg Art Museum`is Tehniliste Uuringute Osakonnas Bostonis Georg Leslie Stout`i (1897-1978) ja Rutherford John Gettens`i (1900-1974) poolt (vt Ill.7). Need jätkusid juba uuel tasemel pärast II Maailmasõda Brüsselis Institut Royal du Patrimoine Artistique`s Paul Coremans`i (1906-1965) poolt (vt Ill 7). Materjaliteaduses selgitati kunstiteoste koostisainete vananemise ja muutumise põhjusi pöördumatute protsessidena.

Lõuna Euroopas kujunes üheks olulisemaks muinsuskaitse liikumise teooria ja praktika arengu kohaks Itaalia. 1939. a. asutati Roomas “Instituto Centrale del Restauro”. Esimeseks direktoriks sai Cesare Brandi (1906-1988), kes tugines oma restaureerimisteoorias loomeprotsessile ja kunstiteose erilisusele (vt Ill 7). Teooria esimeseks oluliseks meetodiks oli konserveeriv säilitamine ehk “restauro conservatico“, mis välistas hindava vahelesegamise nii objekti füüsilisse kui esteetilisse olemusse. Teiseks oli teoreetilis-praktiline tegevus teose kunstitunnuste esiletoomiseks ehk  “restauro artistico“, mis jaotus kolmeks peamiseks meetodiks. Esimeseks oli objekti analüüsiv ajaloolis-kriitiline hinnang, teiseks oli teose evolutsiooni selgitamine ja markeerimine ning kolmandaks rikutud või ähmaste pindade puhastamine. C.Brandi teooria pidas oluliseks teavet materjalist ning selle isikupärase kasutamise tunnustest, toetades ja põhjendades sellega museaalide uurimist ja säilitamise protseduure. Paatina teema, mida käsitleti ülalnimetatud instituudis, oli siis kuid on ka praegu aktuaalne. C.Brandi õpilane ja tema teooria edasiarendaja Paul Philippot (1925-) kirjutas: “See ei ole füüsiline ega keemiline, vaid kriitiline mõiste” (vt Ill 7). P. Philippot järgi võib üldistada, et kunstiteostes on toimunud nende loomise ajast alates kindlad pöördumatud muutused (krakelüüri teke, maalingu läbipaistvuse suurenemine, värvikvaliteedi muutumine jne.), mis määravad teose visuaalse seisundi. Ta on tõdenud, et restaureerimine ei saa taastada teose esialgseid materjale, vaid saab piiritleda praegust kahjustustega materjaliseisundit. Maalingu puhastamine on nii esteetiline kui eetiline küsimus, mille käigus tõlgendatakse ja kujundatakse taktitundeliselt ainulaadset originaali. Konservaator peab kindlaks tegema teose välise ehtsuse ning kujundama sellele vastavalt võimalikult täpselt algupärase terviku. Puhastamise usaldusväärsus on määratud läbi taotluse leida tasakaal algupäraga.

Venemaal Peterburis toimus 1916. aastal Ermitaaži nõukogus erialamõistete sõnastamine „uues valguses”. Restaureerimise mõistet selgitati Vene kultuuri ruumis mehhaanilisuse järgi läbi selle tehnilise ja kunstilise jaotuse: konserveerimine on eseme säilitamine, millega kaasnevad tehnilised meetmed hoiavad eset hävimise eest. Restaureerimise ehk taastamise võimaldavad kõik tegevused, mille käigus eemaldatakse hiljem lisatud kihte ja taastatakse kadumaläinud eseme osasid. Mälestisse suhtumise printsiibi järgi soovitati teaduslikumat formuleeringut jaotades kogu restaureerimistegevuse profülaktiliseks ehk säilitavaks ja efilaktiliseks ehk taastavaks.