Restaureerimisest Eesti Kunstimuuseumis kuni 20. sajandini

Alar Nurkse
maalikonservaator

Restauraatorid-konservaatorid on töötanud Eesti Kunstimuuseumis 1975. aastast osakonnana, keda juhatas kuni 1986. aasta septembrini Endel Valk-Falk . Paar viimast aastat on vastav töökeskkond nimetatud konserveerimisosakonnaks, kus on koos juhatajaga 15 erialameistrit. Käesoleval ajal on muuseumitöös esmaseks näitusetegevus koos säilitusmenetlustega. Kuigi praktiliste toimingute kõrval on ideaalne ka uuringute läbiviimine, vajab töötaja teadusliku huvi kõrval rahalist toetust, samuti isiksuse omadusi ja koostöövõimekust.

Restaureerimispõhimõtete rakendust ja arengut Eestis on 19. ja 20. sajandeil võimalik illustreerida üksikute isikute tegevusega, kes said õpetust või osaliselt ka töötasid 19. saj. väljaspool kodumaad. Teoreetilistest otsingutest pole veel piisavalt andmeid. Vaatamata mitmele kunstikogule, kus vajati säilitajat ja hooldajat, on teave Eestis töötanud restauraatoritest, nende põhimõtetest ja tehtud töödest väga vähene ning puudulik . Näiteks esimesed teadaolevad kogud 18. saj.: Liphartite kogu Raadil, Stackelbergide kogu Vääna mõisas, A. W. Hupeli kogu; 19. saj. alguses J. Burchardti, C. T. von Neffi jt. ning muuseumid nagu näiteks 1803. a. Tartus Ülikooli juures avatud kunstimuuseum, 1864. rajatud Eestimaa Provintsiaalmuuseum, 1919. a. Tallinna Eesti Muuseumi Ühing ja 17. novembril 1919 aastal Eesti Kunstimuuseum.

Eestimaa Kirjandusühingu kogude korrastamisel 1847. a. osales L. Galenbek ja 1856. a. ajaloolane-statist P. Jordan. 1864. a. loodi Eestimaa Kirjandusühingu baasil Eestimaa Provintsiaalmuuseum, kus Jordan tegutses konservaatorina 37 aastat ning tema surma järel jätkas tööd kogude hooldajana A. von der Hoven. Oma pädevuse ja karjääri tõttu pälvib tähelepanu C. T. von Neff (1804-1877) . 1864. aastast kuni oma surmani oli ta Peterburi Keiserliku Ermitaaži maaligalerii hooldaja töötades koos tunnustatud ja hinnatud vene koolkonna restauraatoritega nagu E. Sivers, vennad Sidorovid, L. Vilken jt. C.T.von Neff sai haruldase kogemuse, mis kujundas tema suhet ka kunsti kogumisse. Tunnustatud maalijana võib teda pidada olulise varaseima põhimõtte kandjaks restaureerimise erialal – ainult teine kunstnik saab olla nimetatud kutsealal tegeleja, sest mõistab loodu olemust ning on võimeline originaalilähedaselt taastama maalingukadusid.

Museaalsete objektidega toimunud tööde tegijatest on 20. sajandi algul teada mitmed nimed ning ka objektid. Näiteks  C. Karlson, C. Reichenbach ja Treumann, kelle eesnimi on veel tuvastamata, restaureerisid Püha Hõimkonna altari. Kunstnikuna tegev Constantin Karlson valdas pintslikäsitlust ning seega oli tema tööle palkamine eelnimetatud altari korrastustöödeks põhjendatud ning vastav levinud arusaamale.

Enne II Maailmasõda kahekümnendate lõpupoolel meelitati EKM kogudest pärit teoseid parandama kaks restauraatorit Lätimaalt – Janis Naps (1853-1932) ja Karlis Jurjans (1884-1951). J.Naps oli Peterburi haridusega ja sealhulgas Ermitaažis töötanud professionaal, kes valdas dubleerimist, kruntimist, toneerimist ja pkm isegi parketeerimist ning tegeles peamiselt maalikunstiga. Tema palkamine vaatamata Tallinas käigule ja tööde ülevaatamisele aga ebaõnnestus ning töid hakkas tegema 1926.a. K.Jurjans. Raamatukogundust õppinud K.Jurjans oli Venemaal Peterburis Alexander von Stieglitz´i kunstikoolis ja Moskvas ning Ukrainas Kiievis kunsti õppinud ning oli ka Saksamaal saanud restauraatori erialaõpet.

Caroline Augusta Bertha Lilly Walther (1866-1946) oli Carl Sigismund Waltheri lapselaps, kes sai baltisakslasena mitmekülgse loomingulise hariduse. L. Walther, olles üks esimesi restaureerimise erialal koolitust saanuid Eestis, kasutas Max Dörneri juures Münchenis omandatud meetodeid ja materjale. Mitmekülgne meister töötas Kannatusaltari, Mölleri epitaafi ja paljude teiste teoste restaureerimisel. Teada on tema mitmed maalikunstniku oskusi tunnistavad teosed natüürmordid ja lillemaalid (vt Ill 8).

Kunstnik Andrei Jegorov (1878-1954) maalis õigeusu kirikule portreid ja ikoone aga ka uuendas vanu ikoone.

Johannes Greenberg (1887-1951) õppides Müncheni Kunstiakadeemias kuulas professor Max Dörneri juures maalitehnika ja maali restaureerimisloenguid. Eestisse naastes osales paljudes restaureerimisprojektides nagu näiteks Raekoja seinamaalingute, Pühavaimu kiriku kantsli, Oru lossi ja 1930. a. Kadrioru lossi Londicer noorema 1746.a. Diana ja Aktaioni kompositsiooniga laemaalingute taastamisel.

Herman Halliste (1900-1973) töötas EKM-s pärast II Maailmasõda skulptuurirestauraatorina olles eelnevalt saanud kunstiõpet nii A.Laikmaa ateljeekoolis, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ning J.Koorti ateljees. Ligi 30 teost, sealhulgas ka mitmekümneks tükiks purunenud V.Melliku „Ärkamine“, sai parandatud tema poolt.

Eerik Põld (1908-1995) oli kunstiajaloo ja etnograafi haridusega, töötas EKM-s 1947 -1982 aastatel, millest alates 1954. maalikunsti restauraatorina. E. Põld viibis väljaõppel Moskvas I. Grabari nim kunstirestaureerimise töökojas ja Ermitaažis, omandades seal vene restaureerimiskoolkonna tunnustatud võtteid ja meetodeid. Vaadeldes E. Põllu tehtud töid näeme, et ta oli tuttav ka Max Dörneri õpetustega.  E. Põllu poolt on restaureeritud sadu maale nii EKM kui muudest Eesti kogudest. Lisan pärastsõjaaegse väljapaistva erialameistri ülevaatlikuma pildimaterjali nii elust kui tööst tulevastes kirjetes.

Ilmar Ojalo (1910-1989) omas Soome Kunstiühingu kooli ja Leningradi Ermitaaži ning Moskva Üleliidulise Restaureerimise Kesktöökoja väljaõpet ja kasutas nimetatud koolides kasutatud metoodikaid. Püha Lucia legendi meistri Maarja altar (1957-58) oli tema üheks keerukamaks suuremaks restaureerimisalaseks tööks. I.Ojalo maalikunstiloomingust kuuluvad mitmed linnavaated EKM maalikogusse. Kunstnik-restauraatori elu käsitluse lisan ühes järgnevas kirjes.

Paul Horma (1905-1988) oli restauraatori elukutse kõrval ka skulptor. Kunstnik osales Kadrioru lossi restaureerimises ning konstrueeris koos Karl Burman seenior kuppelsaali ripplae. Töötas aastatel 1930–1936 Oru lossi laerosettide, karniiside ja fassaadilõvide valmistamisel. 1945.a taastas Russalka pronksreljeefi ning osales EKM põlengus kannatada saanud erinevast materjalist valmistatud kujude-reljeefide jm restaureerimistöödes.

Kokkuvõtvalt oli kõikide ülalnimetatud restauraatorite peamiseks eesmärgiks teoste säilitamine, nende füüsilis-materiaalse seisukorra parandamine ja kahjustuste likvideerimine esteetilise vaadeldavuse kujundamiseks. Meistrid olid eriala mitmekülgsemad esindajad kelle töödes tegemistes kajastus maailmapilt ning oskus sõdadejärgsetel aastatel kohaneda kujunenud olukorra ja piirangutega.

Ülaltoodud kokkuvõtlikus osas on 19-20. sajandi  konserveerimise-restaureerimise põhimõtete areng EKM eksponaatidel läbi viidud töödes-tegemistes jälgitav vaatamata ühelt poolt provintsilikult vaese ja suletud süsteemi piirangutele. 21. saj. on muutunud konserveerimine-restaureerimine polütehniliseks ning haakub mitme reaal- ja ka humanitaarteaduse alaga, mille abil on võimalik selgitada nii teose ajalugu ja materjalikasutust kui ka põhjendada tööprotseduuride vajalikkust ja jälgida nende käiku. Museaalsetel eesmärkidel teaduslike uuringute läbiviimise vajadus on kaasajal üha aktuaalsem ning juba aastaid kohapeal reaalselt toimuv (vt. näiteks rida artikleid EKM koduleheküljelt jt publitseeritud allikatest). Lähtuvalt kunstiajalooliselt tähenduselt on mitmed konserveeritud teosed andnud alust huvitavatele tulemuslikele analüüsidele ja avaratele mõtisklustele. Praegusel ajajärgul on EKM kui teadusasutus suunanud pühendunult analüüsiva uuriva ja arenguid otsiva restaureerimis-konserveerimistegevuse ulatuslikku näitusetegevusse ja võimendatult aktiivsetesse projektidesse. Käes on aeg, mil toimub põlvkondade vajalik vahetus kuid kahjuks kohati ebaloomulikul teel.

Eesti Kunstimuuseumi näitusepindadel on võimalik jälgida erineva väljaõppega konservaatorite-restauraatorite sadu töid. Läbi töönäidete käsitletakse edaspidi juba nimetatute kõrval ka teisi muuseumi meistreid restauraatoreid-konservaatoreid ja nende poolt kasutatud töömeetodeid.