Eesti modernistlik ja avangardkunst pärast Teist maailmasõda

Teise maailmasõja järgne Eesti modernistlik ja avangardkunst hõlmab suure osa Eesti Kunstimuuseumi kogudest ning selle uurimine toimub Kumu kunstimuuseumis ja Adamson-Ericu muuseumis. Uurimistöös peetakse silmas nii Nõukogude perioodi ametliku kunsti kaanonit ning selle muutumist ja moderniseerimist kui ka lääneliku avangardkunsti arengut siinses kontekstis. Lisaks Nõukogude Eestis sündinud kunstile pööratakse tähelepanu ka väliseesti kunstnike loomingule. Uurimistöö ühe peamise raamistiku moodustavad alates 1990. aastatest kirjutatud ja ümber kirjutatud Ida-Euroopa maade kunstiajalood, mis asetavad rõhu kunsti arengu ning kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise keskkonna suhetele.

Anu Allas, PhD

Lääne ja Ida-Euroopa neoavangard; nõukogude perioodi eesti kunst

Sirje Helme, PhD

Eesti avangard ja erinevad modernismid; pop-kunst

Liisa Kaljula

Sõjajärgsed sünteetilised stiilid moderniseerumise teooriate kontekstis

Juta Kivimäe

Eesti skulptuuri võtmefiguurid ja liikumine modernismi jälgedes

Kersti Koll

Eesti kunst ja kunstielu paguluses; Adamson-Ericu sõjajärgne looming ja tema roll Eesti kunstielus 1950. ja 1960. aastatel

Eha Komissarov

Totalitaarne kunstisüsteem; Eesti nõukogudelik realism ja avangard

Ülle Kruus

Eesti modernismi kriitikad; kunstnik Adamson-Eric ja kaasaegsed; isikumuuseumid Euroopa muuseumide maastikul

• Mai Levin

Nõukogude Eesti kunst kunstnike-kesksest vaatenurgast; nõukogude kunsti pea- ja kõrvalvoolude esindajate pärand

• Ragne Nukk

Eksperimentaalheli, kineetiline kunst; väliseesti kunstnike eksperimentaallooming, helipoeesia

Elnara Taidre

Nõukogude eesti graafika ja selle mütoloogilised aspektid; Tõnis Vindi fenomen Eesti kunstis

Anne Untera

Nõukogude Eesti 1960.–1980. aastate graafikud ja graafika fenomen