Nüüdiskunsti konserveerimine

Nüüdiskunsti säilitamisega seotud probleemid on muuseumimaailmas kujunenud väga aktuaalseks ning vastuoluliseks teemaks. Nüüdisaega iseloomustab äärmuslik kollektsioneerimiskirg. Kuid kaasaegne kunst on sageli loodud olevikule, kasutades efemeerseid ja kaduvaid materjale – tihti on nende materiaalne vorm vaid idee hetkeline väljendus. Selle dilemma vahel asub konservaator, kelle kohus on ühelt poolt respekteerida kunstiteose sõnumit ning teisalt kanda kunstiteose materiaalset vormi edasi tulevikku. See vastuolu ei ole siiani ühest lahendust leidnud ei rahvusvahelisel tasandil ega Eestis. Küll aga on selgeks saanud, et kaasaegse kunsti säilitamise ja konserveerimise probleem on märgatavalt mitmekihilisem, kui traditsioonilise konserveerimise puhul.

Nüüdiskunsti konserveerimine pole üksnes küsimus: kuidas säilitada ja restaureerida. Esmalt on vaja vastata küsimusele: mida me kaasaegse kunstiteose puhul säilitame? Ühelt poolt on konserveerimise ülesanne kanda teose mateeria tulevikku; teiselt poolt saab kunstiteose materiaalse olemuse säilitamine ja konserveerimine mõtte üksnes juhul, kui sellega kantakse edasi idee, mida see materjal kannab. Seetõttu pole kaasaegse kunsti konserveerimise võtmeküsimuseks niivõrd teose füüsilise vormi konserveerimine, kui infolünkade täitmine.