Ajalugu

1911

Tallinna Linnavalitsus planeeris kunstimuuseumi rajamist ajaloolisse raekotta pärast uue raekojahoone valmimist, kuid uus raekoda jäi ehitamata ja kunstimuuseum loomata.

1919

17. novembril pandi alus tänasele Eesti Kunstimuuseumile (EKM) – Tallinnas toimus Eesti Muuseumi avakoosolek. Esialgu oli eesmärgiks peamiselt rahvakunsti kogumine. Peagi spetsialiseeruti kujutava ja professionaalse tarbekunsti kogumisele. Nimi „Eesti Kunstimuuseum” võeti kasutusele aastal 1928 (varem Tallinna Kunstimuuseum).

1921

Kunstimuuseum kolis Kadrioru lossi.

1927–1928

Muuseum suleti keskkütte paigaldamise ja remondi tõttu.

1929

Eesti Vabariigi valitsus võõrandas muuseumilt Kadrioru lossi, et ehitada see ümber presidendi residentsiks. Muuseum kolis Kadrioru lossist ära endisesse Lindeni restorani Narva mnt 4, osa varasid paigutati Toomkirikusse ja Vene tänava aita.

1930

Loodi sihtasutus Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti Kanuti Gildi kinnisvara Mere puiestee 6 ja Aia tänava vahelisel alal.

1932–1933

Toimus muuseumihoone projekti võistlus kohalike arhitektide osavõtul.

1936

Valikvõistlusel sai esikoha Edgar Kuusiku ja Erich Jacoby projekt.

1938

Kinnitati muuseumi projekt.

1939

Hakati otsima ehitusorganisatsiooni. Alanud Teine maailmasõda lõikas läbi kunstimuuseumi ehitamise plaanid.

1940

Nõukogude okupatsiooni ajal nimetati Eesti Kunstimuuseum ümber Riiklikuks Kunstimuuseumiks.

1944

9. märtsi pommitamisel hävis üle 3000 eksponaadi (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa portselan, rahvuslik tarbekunst, skulptuur), raamatukogu, dokumentatsioon ja inventar. Ligi 10 000 eset olid evakueeritud maamõisatesse ja koolimajadesse, ka Tallinnas asuvatesse ladudesse.

1944

Muuseum sai oma käsutusse 150 m² korteri aadressil Pikk 66. Algas kogude re-evakueerimine. Ruumikitsikuses vaevlev muuseum sai ajutiselt kasutada hoone Pikk 71.

1945

27. novembril vormistati muuseumile Scheeli panga hoone, millel pommitabamuse tõttu puudus hoovipoolne välissein, purunenud oli osa ruume ja katus.

1946

Muuseum paigutati taas Kadrioru lossi, mille valdajaks jäi Ülemnõukogu Presiidium. Lossis korraldati pidevalt riiklikke vastuvõtte, mistõttu tuli ekspositsioon sageli maha võtta ja taas üles panna.

1947

18. mail otsustati Ministrite Nõukogu Asjade Valitsuse korraldusega jätta Scheeli panga hoone muuseumi bilanssi, kuni objektil töötav Ehitusvalitsus nr 7 ehitab Kunstimuuseumi jaoks uue hoone.

1949

Muuseumi varad tõsteti prokuröri otsusel Müürivahe 9 ja 10 asuvatest ladudest välja ja viidi Estonia teatri keldriruumidesse, kus ajalooline mööbel 1958. aastaks praktiliselt hävines.

1950

20. sajandi eesti kunsti paremik suleti hoidlatesse, kuna see oli nõukogude valitsuse arvates natsionalistlik-formalistlik. Algas ka nn kaadripuhastus.

1978

Avati EKMi Jõhvi filiaal (Pargi 40, Jõhvi). Muuseum suleti 2000. aastal.

1980

Muuseumi filiaalina avati Tarbekunstimuuseum (Lai 17). Alates 1. veebruarist 2004 jätkas filiaal tegevust iseseisva riigimuuseumina, uue nimega Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.

1983

Muuseumi filiaalina avati Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3).

1984

Muuseumi filiaalidena avati Kristjan Raua majamuuseum (K. Raua 8) ja Niguliste muuseum-kontserdisaal (Niguliste 3), praegu Niguliste muuseum. Kristjan Raua majamuuseum suleti 2008. aastal.

1991

Augustikuuks oli Kadrioru loss täiesti amortiseerunud, keskküte ei töötanud ja septembris suleti loss külastajatele. Kinni pandi ka Adamson-Ericu muuseum, kuhu evakueeriti graafikakogu. Tarbekunstimuuseumi püsiekspositsioon suleti osaliselt maali-, mööbli- ja tarbekunstihoidlaks. Tänu piketile Toompea lossi ees anti juba samal päeval muuseumile üle Pika tänava maja, kus leidis uue kodu maalifond. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi otsuse: Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada EKMi uue hoone ehitamine. Määrati kindlaks EKMi uue hoone asukoht Kadriorus.

1992

Detsembris sai muuseum manööverpinnaks Rüütelkonna hoone (Kiriku plats 1). Alustati Kadrioru lossi projekteerimis-, remondi- ja restaureerimistöid.

1993

1. aprillil avati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Rüütelkonna hoones. 15. septembril kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekti tarvis. Avati taas Adamson-Ericu muuseum. Jätkusid kolimised ajutistele manööverpindadele. Kunstiteoste evakueerimine Kadrioru lossist kestis kaks ja pool aastat.

1994

1. aprillil kuulutati arhitektuurivõistluse võitjaks Soome arhitekt Pekka Vapaavuori töö „Circulos”. Samal ajal alustati projekteerimistöid Johannes Mikkeli poolt muuseumile kingitud Lääne-Euroopa kunsti kogu eksponeerimispinnaks kavandatud majas Weizenbergi 28.

1995

Valmis esimene restaureeritud objekt Kadrioru lossi ansamblist – endine lustla, kus tegutses 2006. aastani muuseumi maalirestaureerimisosakond (Weizenbergi 22). Riigikogule esitati seaduseelnõu kolme kultuuriobjekti (Eesti Kunstimuuseum, Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Rahva Muuseum) rahastamiseks. Valmis kunstimuuseumi uue hoone eelprojekt.

1996

Eesti Kunstimuuseumi käsutusse anti Rotermanni soolalao (Ahtri 2) 1. korrus. Rotermanni soolalaos avati näitus „Visioon Eesti Kunstimuuseumist”, Weizenbergi 28 alustati ehitustöid. Riigikogu võttis vastu otsuse, et Eesti Kunstimuuseumi ehitust alustatakse 1999. aastal.

1997

Juunis avati Kadriorus Eesti Kunstimuuseumi uus filiaal Mikkeli muuseum (Weizenbergi 28).

1998

Rootsi valitsus otsustas eraldada projekti „Österled” raames Kadrioru lossi restaureerimiseks 37,8 mln krooni, kevadel restaureeriti ka lossi vana vahimaja (Weizenbergi 26). Sügisel otsustas Riigikogu eraldada 5,6 mln krooni 1999. aasta riigieelarvesse uue muuseumihoone, tulevase Kumu, projekteerimise alustamiseks.

1999

Eesti Kunstimuuseumi ja Soome arhitekti Pekka Vapaavuori vahel sõlmiti leping, mille objektiks oli kunstimuuseumi uus hoone Tallinnas. Sellega käivitati praktilised tegevused hoone valmimiseks. Viidi läbi riigihankekonkursid erinevate osade projekteerijatele ja kaasati töösse konsultandid (valgustus, turvalisus, kliima, maastikuarhitektuur). Uue hoone projektiga seonduvate küsimuste läbivaatamiseks moodustati 15-liikmeline komisjon. Riigikogu tegi otsuse eraldada 2000. aastal uue hoone finantseerimiseks 5,7 mln krooni, mis võimaldas jätkata edukalt alanud projekteerimistöid.

2000

Juulis avati EKMi filiaalina restaureeritud Kadrioru loss – Väliskunsti muuseum. (praegu Kadrioru kunstimuuseum, mis hõlmab ka Mikkeli muuseumit). Seega jõudsid lõpule ajaloolise Kadrioru lossikompleksi kõigi hoonete renoveerimistööd.

3. oktoobril otsustati Valitsuse kabinetinõupidamisel, et Weizenbergi 34 hooned ja krunt antakse Kultuuriministeeriumi haldusse. Sellega fikseeriti lõplikult uue muuseumi asukoht – Pekka Vapaavuori projekti järgi Kadriorgu Lasnamäe paeklint.

2001

Asutati Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus. Kuulutati välja avalik riigihange Eesti Kunstimuuseumi uue hoone peaprojekteerija leidmiseks ja avalikustati tulevase muuseumihoone aluse maa detailplaneering. Toimusid detailplaneeringut puudutavad avalikud arutelud.

2002

Tänu uuele hasartmängumaksu puudutavale seadusele, millega suurendati oluliselt seniseid hasartmängukorraldajatele kehtivaid maksumäärasid, sai reaalselt võimalikuks Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamise rahastamiskava.

Tallinna Linnavolikogu otsusega kehtestati Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks Mäekalda tn, Weizenbergi tn ja Laagna tee vahelise ala detailplaneering.

Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutusele sai ehitusloa Weizenbergi 34 asuvate kasarmuhoonete lammutamiseks ja uue kunstimuuseumi ehitamiseks. Valmisid Eesti Kunstimuuseumi uue hoone tehniline projekt ning põhiprojekt.

9. oktoobril toimus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitustööde pidulik avamisüritus.

2003

Aasta esimesel poolel algas riigihanke menetlusprotsess Eesti Kunstimuuseumi uue hoone peatöövõtja leidmiseks, allkirjastati leping.

Eesti Kultuurkapitali ja Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutuse vahel sõlmiti finantseerimisleping.

Eesti Kunstimuuseumi juurde moodustati ekspertnõukogu, mille ülesanne oli käsitleda Eesti Kunstimuuseumi toimimise üldisi strateegiaid ja taktikaid ning muuseumi missiooni ja visiooniga seotud temaatikat Eesti ühiskonnas, nõustada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone püsiekspositsiooni lõpliku kontseptsiooni väljatöötamist ja anda hinnang uue muuseumihoone avanäituste projektidele.

Asutati Sihtasutus Eesti Kunsti Toetusfond.

2004

Eesti Kunstimuuseumi filiaal Tarbekunstimuuseum jätkas oma tegevust iseseisva riigimuuseumina, mille uueks nimeks sai Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.

Eesti Kunstimuuseum kuulutas välja uue hoone nimekonkursi – laekus 189 pakkumist 71 autorilt. Nime „Kumu” pakkus välja 6 inimest: Kalju Jõul, Rein Rannap, Hanneli Rudi, Mare Klink, Üllar Jaaksoo ja Anu Ivask.

2005

Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitus jõudis lõpule. 30. septembril 2005 kell 15.00 anti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse ja AS Merko poolt uus Kumu hoone üle Eesti Kunstimuuseumile.

2. oktoobril sulges külastajatele uksed 1993. aastast Eesti Kunstimuuseumi ajutise peahoonena tegutsenud Rüütelkonna hoone Tallinnas Toompeal.

2006

18. veebruaril avati publikult Kumu kunstimuuseumi ekspositsioonid: Eesti kunsti püsiväljapanek ning viiendal korrusel ja suures näitustesaalis rahvusvaheline skulptuurinäitus „Skaalanihe / Shiftscale”.

Kumu püsiekspositsioon jaotati kahe ajastu ja kahe korruse vahel: kolmas korrus hõlmab Eesti kunsti varasemat klassikat 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni, neljas korrus Eesti kunsti ajavahemikus 1945–1991. Püsiväljapanekut täiendavad B-saalide ajutised näitused, viienda korruse kaasaegse kunsti galerii ja Suure saali näitused.

Aasta lõpuks oli Kumu külastanud 201 260 inimest.

2008

Kumu pälvis Euroopa Muuseumi Foorumi (European Museum Forum) auhinna – Euroopa aasta muuseum 2008.

2016

9. juunil 2016 kinnitati Sihtasutus Eesti Kunstimuuseumi asutamisotsus.