Pärgamendil pastellmaali „Tütarlaps koeraga“ konserveerimine

Merily Paomets
Paberalusel kunstiteoste konservaator

Mikkeli muuseumi 20. aastapäeva tähistamiseks loodud kollektsionääri tuba meenutab tänaste muuseumieksponaatide privaatset mõõdet ja aega, kui nende esemete kodu oli erakollektsionäär Johannes Mikkeli (1907–2006) nõukogudeaegses 3-toalises tüüpkorteris Tallinnas.  Just selle näituse jaoks konserveeriti ovaalne pastellmaal pärgamendil „Tütarlaps koeraga“, 484 mm x 400 mm (Mi 177).

Ei juhtu just tihti, et paberikonservaatoritele tuuakse pärgamentalusel maal konserveerida. Olen lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli nahaeriala ja töötanud paberikonservaatorina Ennistuskojas „Kanut“, kus olen konserveerinud ja sirutanud pärgamentürikuid. Töötades Tartu Kunstimuuseumis konserveerisin Ants Laikmaa pastellmaale tema ülevaatenäituse jaoks. Sellepärast pakutigi mulle konserveerimiseks pastellmaali „Tütarlaps koeraga“. Maal on haruldane, kuna see on maalitud pastelliga pärgamendile (nahale). Pastellmaali on paberalusel väga keeruline konserveerida, kuid pärgamendil pastellmaali veelgi keerulisem.

Vaata lisaks:  „Ants Laikmaa. Vigala ja Capri“ eksponeeritavate tööde ettevalmistamine konserveerimisosakonnas; Margit Pajupuu.

Pastellmaali lugu

Maal on kogusse arvele võetud kui tundmatu itaalia kunstniku töö. Mikkeli heietused töö päritolust:

„See ovaalne pastell, väike tüdruk sääl koeraga süles padja pääl. See on katrariinaaegne portree, Rootsist pärit perekonna portree. Katariina ajal nad asusid Rootsist Peterburgi ja said mingisuguse riikliku ameti. Nii on mulle räägitud, et Katariina kutsunud selle perekonna Peterburgi. Ja hiljem… see kas see on juba maalitud nüüd Rootsis see pastell portree pärgamendi peale või on ta Petrburis. Võib olla Peterburis, oli ju itaallasi Itaalia kunstnikke, kes ka maalisid, võib olla on ta Peterburis maalitud. Aga see perekond hiljem kolis mingisuguse kõrge riikliku koha pele, Riiga olla kolinud.Ja nad elasid Riias nende järeltulijad kuni teise ilmasõjani. Ja siis viimane perekonnaliige teise ilmasõja ajal kolis ära Riiast, vist nagu rohkem põgenemise otstarbel kolis Pärnu. Ja elas Pärnus kuni 70. aastate, kas 60. aastate lõpuni vist oli ja siis suri ära seal Pärnus. Ja need perekonna vanad perekonna pildid. Tal oli õde ka oli maalitud samasuguse ovaalse suurusega sama suurusega ja samasuguse raamiga ka, tolleaegse originaalraamiga oli maalitud teine vanemõde ka, kellel oli kass süles. See on praegu ühe kunstikollektsionääri käes Tallinnas, apteeker ta oli. Ja nii oli siis jutt kui ta Pärnus ära suri see viimane selle perekonna võsu, siis kellel ta nad pärandas, siis see tõi siis, mulle pakkus töökoha juures kui ma olin kauplus Mööbli mööblikaupluste juhataja. Peakauplus oli seal kus praegu Dünamo kauplus asub. See maja esimene korrus oli siis peakaupluse all. Ja tõi sinna ja pakkus mulle müüa. No ja ma ostsin siis ära nad. Ja tema jutu järele siis et nad olid nii nagu mul meeles on, et nad olid peale Katariina siis kolinud, need rootslased, Rootsi päritoluga perekond Riiga ja saanud sääl kõrge koha ja elasid Riias kuni teise maailmasõjani oli siis viimane liige. Aga kes tegelikult kunstnik on, kas ta on Rootsi kunstnik või on Peterburis maalitud, seda ei ole mul korda läinud küll kindlaks teha.“

Eesti Kunstimuuseumist on maali taustalugu uurinud näituse kuraator Greta Koppel ja konservaator Margit Pajupuu. Pärgamenti pastellmaali maalimiseks kasutati 1760-ndate lõpus, sellest ajast pärineb suure tõenäosusega ka Johannes Mikkeli kogusse kuuluv maal. Mikkeli heietustes selgub, et ta ostis selle pastellmaali pärijatelt 1960. aastal. Pärijad olevat varem müünud teisele  kunstikollektsionäärile väga sarnase  pastellmaali „Tütarlaps kassiga“ , millest on olemas kujutis „ Renovatum ANNO 1992“. Ka sellel maalil olid rebendid ja Endel Valk-Falk restaureeris pastellmaali enne 1986. aastat. Huvitavaid paralleele leiti ka internetist, mille üheks näiteks on François Boucher (1703–1770).

 

Pastellmaali ülesehitus

Pärgament on kasutusel alates 3. sajandist eKr. Pärgamendi saamiseks töödeldi toornahku keemiliselt ja mehaaniliselt.  Toornahku hoiti tuhaleelises või kustutatud lubja lahuses, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks, eemaldati kuni epidermiseni. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Parkaineid ei kasutatud. Karvapool oli veidi kare ja muutus kollakaks, lihapool oli valge ja eriti sile. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Pärgamendist tehti luksusväljaandeid, lihtväljaanded kirjutati papüürusele.

Olenevalt naha liigist ja töötlemisest liigitatakse pärgamente kirjutuspärgamendiks (mõlemalt poolt töödeldud vasikanahk) ja köitepärgamendiks (ühelt poolt töödeldud ja munavalge-apretuuriga viimistletud lambanahk).

Pärgament niisutati ja tõmmati ovaalsele puidust alusraamile pingule, kinnitati väikeste naeltega. Lasti kuivada ja pärgament tõmbus raamil pingule ja siledaks (nagu trummi nahk). Seejärel maaliti pastellidega.

Pastell on peeneks uhmerdatud värvipigment, kirgas ja peaaegu sideainevaba, mida hoiab paberil või mõnel muul alusmaterjalil vaid hõõrdejõud. Pärgamendi pinnad on erineva struktuuriga, karedast siledani. Selle pärgamendi pind oli ebaühtlane,  ülaosas siledam ja alaosas karedam ning ääred kohati väga õhukeseks sähvitud (õhendatud).

Pastellmaali seisukord enne konserveerimist

Ebaühtlaste hoiutingimuste tõttu on tekkinud pärgamendis,  puidust alusraamis ja raamis deformatsioonid. Mis  selle täpselt põhjustas on raske oletada! Maali ülaossa on tekkinud rebendid ja pastellikiht on kohati kulunud, hõõrdunud. Hügroskoopsete omaduste tõttu on pärgament õhuniiskuse kõikumise suhtes tundlik materjal. Suhtelise õhuniiskuse tase ja selle kõikumine mõjutab pärgamendi säilimist kõige enam. Uus pärgament on niiskes keskkonnas võimeline ühe tunniga absorbeerima vett 10% oma kaalust ja kuivas keskkonnas selle uuesti suhteliselt kiiresti ära andma. Temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumine võib põhjustada pärgamendi dimensiooni muutusi 4,5% ulatuses. Õhuniiskuse suured ja järsud kõikumised põhjustavad materjalis mehaanilist pinget, mis põhjustab tintide ning värvide lahtilöömist pinnalt ja irdumist, kuna pärgament ja tindid-värvid paisuvad erinevalt. Soojusenergia neelamisel kaotab pärgament osa temas sisalduvast veest, mille tulemusena painduvus ja tugevus vähenevad. Vananemise ja lagunemise protsessid kiirenevad temperatuuri suurenemisel. Pikemaajalisel hoidmisel alla 40% õhuniiskuse keskkonnas kollageenimolekuli polaarsete gruppidega seotud vesi järk-järgult kaob, väheneb painduvus, pärgament habrastub ja deformeerub. Valguskiirgus kahjustab kõiki pärgamentmaterjale. Valguse poolt põhjustatud kahjustused on pöördumatud ja kumulatiivsed. Soovitatav valgustatus näitustel valgustundlikele materjalidele on kuni 50 luksi ja mitte enam kui 18 000 lukstundi ehk 360 tundi 50 luksiga.

Vaata lisaks: Eesti Ajalooarhiivi Pärgamendikollektsiooni konserveerimine ja säilitamine; Eve Keedus; 2006

 

Pastellmaali konserveerimine

Pastellmaali raamist lahti võttes selgus, et pastellikihti on eelnevalt toonitud. Vasakus ääres olevaid niiskuskahjustusi (veeplekke) on püütud taustaga sulandada.

Esialgu oli plaanis pärgamendi niisutamiseks kasutatud isopropüülalkoholi vesilahust, sest see  aurustub pärgamendist residentselt, kuid kahjuks aurustub liialt kiiresti, et parandada pastellmaali lühikesekiulist pärgamenti. Sellepärast pandi pastellmaal niiskuma core-texide (abimaterjal, mis laseb läbi ainult veeauru, tööd märjaks tegemata) vahele destilleeritud veega niisutatud filterpaberipakile. Valmistati ette jaapani paranduspaberist ribad, mida niisutati eelnevalt 5%-lise kalaliimi vesilahusega ja lasti kuivada. Niisutatud pärgamendi rebendid parandati nende jaapani paranduspaberist ribadega. Protsessi korrati rebendite parandamiseks kaks korda, sest pärgament kuivas liiga kiiresti ära. Enne selle parandusmeetodi kasutamist tegin mitmeid katseid pärgamendi parandamiseks, et olla kindel sobivas ja parimas meetodis. Alar Nurkse  teostas pastellmaalile infrapuna- ja ultraviolettuuringud, milledes on selgesti eristatavad pärgamendi- ja pastellikihi paksuse kõikumised. Pärgamendi sirutamiseks ja pressimiseks kasutati vaakumlaua tõmmet.

Kolmas kord niisutati pärgamenti, et pingutada maal puhastatud alusraamile väikeste naeltega. Kui pärgament oli alusraamile pingutatud ja stabiliseerunud võis alustada juba eelnevalt ära hõõrdunud pastellikihi toonimist. Minu õnneks püsis pastellikiht hästi pärgamendil.

Raami konserveeris Sirje Säär. Raami uuringute tulemusena selgus, et viimistluskiht oli teostatud lehtkuldamise tehnikas. Aja jooksul oli kahjuks raam korduvalt üle kaetud pronksvärviga. Raami ja alusraami deformatsioonid jäid samaks, ja selleks, et pastellmaal ei puutuks vastu klaasi, keerati mitmekordselt 2mm paksusest kvaliteetsest arhiivipüsivast papist laia ovaalse distantsliistu ja tooniti kullatooni. Pärgamendil pastellmaali aitas tagasi raami vormistada Allan Talu.

Pärgamendil pastellmall sai taastatud ekspositsiooniks, kuid sellega töö veel ei lõppe, sest tuleb jälgida näituseruumi- ja hoidla kliimanäite, et säilitada korrastatud maali.

 

Konservaatorid: Merily Paomets (pärgament, pastellmaal, tehnilised uuringud) ja Sirje Säär (iluraam, uuringud)

Pastellmaali uurimisele ja konserveerimisele aitasid kaasa: Allan Talu (vormistus raami), Margit Pajupuu ja Greta Koppel (ajaloolised uuringud), Alar Nurkse (tehnilised uuringud) ning Stanislav Stepaško (fotodokumentatsioon).

 

Maaliga saate tutvuda näitusel „Mikkeli installatsioonituba. Kollektsionääril külas“ (03.06.2017-04.03.2018).

Suur-suur aitäh kolleegidele!