fbpx

Konserveerimine

1975. aastal loodud konserveerimisosakonnas töötavad maali-, paberalustel kunstiteoste, raami-, nüüdiskunsti-, skulptuuri- ja polükroomse puidu konservaatorid, kes hooldavad Eesti Kunstimuuseumi keskajast nüüdiskunstini ulatuvaid kogusid.

Osakonna esmane ülesanne on tagada kogude säilivus ja eksponeeritavus. Konservaatorid tegelevad praktilise konserveerimistöö ja selleks vajalike uuringutega, kunstiteoste seisundi dokumenteerimise ning koos koguhoidjate ja kuraatoritega teoste säilitamis- transpordi- ja eksponeerimistingimuste kujundamisega.

Eesti Kunstimuuseumi töötajad on oma ala kõrgelt hinnatud professionaalid, kes on pälvinud mitmeid mainekaid rahvusvahelisi ja kodumaiseid auhindu. Tunnustused

Eesti Kunstimuuseum ei teosta tellimisel konserveerimistöid.

Kaie Kukk

osakonna juhataja

 

Ajaloost

Restaureerimisosakond asutati Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi juurde 1975. aastal seoses kunstimuuseumi uute filiaalide avamisega ning sellest tingitud vajadusega korrastada suur hulk kunstiteoseid: 1980. aastal avati Tarbekunstimuuseum, 1984. aastal Niguliste muuseum-kontserdisaal, 1983. aastal Adamson-Ericu muuseum ja 1984. aastal Kristjan Raua majamuuseum.

 Osakond 1980. aastatel

Osakonda juhtima kutsutud restauraator Endel Valk-Falk´i juhtimisel loodi maali, graafika ja tarbekunsti restaureerimise töökojad. 1982. aastal moodustati osakonna juurde füüsikalis-keemiliste uuringute sektsioon, mis teostas materjalianalüüse ning viis läbi erinevaid tehnilisi uuringuid, laiendades seeläbi veelgi võimalusi kunstiteoste paremaks ja teadlikumaks säilitamiseks. 1983. aastal töötas osakonnas juba 18 restauraatorit, töökojad asusid erinevatel pindadel nii Kadriorus kui vanalinnas.

1986. aastal moodustati ENSV kultuuriministri käskkirjaga Riikliku Kunstimuuseumi ja Riikliku Vabaõhumuusemi restaureerimisosakondade baasil vabariiklik restaureerimiskeskus (praeguse Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanut eelkäija). Kuus maali- ja graafikakonservaatorit ning üks tarbekunstikonservaator otsustasid siiski jätkata tööd Eesti Kunstimuuseumis, mistõttu osakonda ei likvideeritud.

Taasiseseisvumisaja alguses

Eesti taasiseseisvumise aeg oli kunstimuuseumi kahanenud restauraatorkonnale väga kiire. 1991. aastal alustati Kadrioru lossis ulatuslikku remonti, mistõttu tuli kunstimuuseumil hoonest välja kolida. Restauraatorid olid abiks kunstiteoste kolimise juures, valmistudes samal ajal kunstimuuseumi ajutise püsiekspositsiooni avamiseks Rüütelkonna hoones 1993. aastal. Samuti osalesid muuseumi restauraatorid Kadrioru lossi peasaali laemaalide ennistamises. 1990. aastate keskpaigas lisandus tööülesannete hulka kollektsionäär Johannes Mikkeli kunstikogu korrastamine, et oleks võimalik avada Mikkeli muuseum 1997. aasta suvel.

1990. aastate teisel poolel keskenduti peamiselt Kadrioru lossi taasavamisele. Ligi kümnend kestnud korrastustööd kulmineerusid 2000. aastal, mil uksed avas Eesti Kunstimuuseumi Väliskunstimuuseum (praeguse nimega Kadrioru kunstimuuseum).

Kolimine moodsatesse tööruumidesse Kumus

Järgmine suur samm restauraatoritele oli kunstimuuseumi uue peamaja – Kumu – valmimine 2006. aastal, millega seoses keskenduti osakonna kolimisele ning uue ja avarama ekspositsiooni ettevalmistamisele. Uus sajand tõi kaasa ka ametinimetuse muutuse: restauraatoritest said konservaatorid (varasem vene keelest tulev tõlge asendati ingliskeelsega).

Uus hoone võimaldas konservaatoritel kolida ühe katuse alla kaasaegsetesse, moodsa tipptehnoloogiaga varustatud tööruumidesse. 550-ruutmeetrisel pinnal asuvas osakonnas, kus oli enneolematult palju ruumi kunstiteoste uurimiseks ja konserveerimiseks, asusid tööle maali, paberalustel teoste, raami, skulptuuri ja nüüdiskunsti konserveerimise stuudiod.