Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel jõudis Tallinnasse arvatavasti aastal 1493 kaupmeesteühenduste nagu Suurgild ja Mustpeade vennaskond ühistellimusel.
Retaabel kaunistas tõenäoliselt dominiiklaste Katariina kiriku Maarja altarit mustpeadele kuulunud kabelis. Mustpead hoidsid oma varasid just dominiiklaste Katariina kloostris. Reformatsiooni puhkedes viisid mustpead oma varad 1524. aastal enne pildirüüstet kloostrist ära. Tõenäoliselt asus Maarja altari retaabel seejärel kuni II maailmasõjani Mustpeade majas.
Restaureerimine 18.‒19. sajandil
Retaablil on mitmeid märke varasematest restaureerimistest. Vanim teadaolev retaabli korrastamine on leidnud aset 18. sajandil, millele viitavad retaabli välistiibade alaosas olevad pealiskirjad „Renoviren Lassen DEN 1 Martis A° 17_2“ ja „Rheinhold Kellerman erkorner Mester“. Reinhold Kellerman (srn 1734) oli Mustpeade vennaskonna vanem, kelle ülesandel need restaureerimistööd toimusid. Samuti viitab korrastamisele kesktahvli allosas olev pealiskiri „Renovatum anno 1881“. Ühtlasi on püha Gertrudi abtissirüü servas initsiaalidekombinatsioon „JJ“, mis viitab ilmselt samuti varasemale restaureerimisele. Need on retaabli korrastaja, mitte looja nimetähed. Varem tehtud töödest ülevaate saamine on keeruline, kuna toona ei peetud vajalikuks töökäiku jäädvustada nii, nagu me tänapäeval õigeks peame.
Teose saatus II maailmasõja ajal
Pärast II maailmasõda puhkes segadus. Sõja ajal, 1943. aastal, viidi mitmed hiliskeskaegsed aarded, nagu Lübecki meistrite Bernt Notke „Surmatants“ või Hermen Rode Niguliste kiriku peaaltari retaabel, Järlepa mõisa sõjapakku. Peitu viidavate teoste hulgas oli ka Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel. Aastal 1944 toodi teos Tallinnasse tagasi. Seejärel oli kesktahvel ja välistiivad kuni 1956. aastani Arhitektuuri Valitsuse vastutusel, samal ajal kui sisetiivad leiti Niguliste kiriku Antoniuse kabelist tolmu ja klaasikildudega kaetult. Segaduse ajastul ei teatud sageli, millistes kastides on retaabli erinevad osad. Aastal 1956 viis Arhitektuurimälestusmärkide Majavalitsus kõik retaabli osad Tallinna Oleviste kiriku kooriruumi kuni nende konserveerimiseni.
Galerii
Konserveerimistööd 20. sajandil
20. sajandi keskpaigas hinnati ENSV Kultuuriministeeriumi kunstivarade kaitse inspektori Mai Lumiste eestvõttel teose seisundit problemaatiliseks ning otsustati teos konserveerida. See töö usaldati Ilmar Ojalole (1910–1989) ja Eerik Põllule (1908–1995). Teosel tuvastati palju mehhaanilisi kahjustusi, ülemaalinguid, maalikihi irdumist ning värvimahapesu. Konserveerimistööd viidi läbi aastatel 1957‒1958. Nõuandvas rollis oli kunstnik-konservaator Aleksandr Korin. Teose konserveerimisprotsessi nõustas spetsiaalne komisjon, mille liikmed olid Mai Lumiste, Villem Raam (1910–1996), Tui Koort (1914–2005), Voldemar Vaga (1899–1999), veidi hiljem ka Helmi Üprus (1911–1987). Konserveerimise käigus eemaldati ülemaalingud ning retušši ei kasutatud. Seal, kus vaja, kinnitati ning puhastati maalipind. Sellisena muutus üldmulje teosest täielikult, sest ülemaalingud olid senist väljanägemist suuresti moonutanud. Pärast konserveerimist eksponeeriti retaablit 1958‒1984 Eesti Riiklikuks Kunstimuuseumis Kadrioru lossis. Aastast 1984 moodustab teos ühe osa Niguliste muuseumi väärtuslikust hiliskeskaegsete retaablite kogust.
Alates aastast 2022 on teos uue konserveerimis- ja teadusprojekti „Hiilgus ja luksus Tallinnas: Maarja altari retaabel“ keskmes ning teost uuritakse moodsate meetoditega, mis on aluseks teose konserveerimisele.