fbpx

Uued tulmed 2020

Valik Eesti Kunstimuuseumi kogusse lisandunud teostest.

Ants Laikmaa. Arne Hanko portree. 1915. 61x49,5 cm. Pastell papil. Eesti Kunstimuuseum
Ants Laikmaa. Arne Hanko portree. 1915. Pastell papil. Eesti Kunstimuuseum

Ants Laikmaa. Arne Hanko portree. 1915

20. sajandi esimese poole ühe oluliseima eesti kunstniku Ants Laikmaa tellimustöö. Portreteeritu on 6-aastane Arne Hanko, kes oli omaaegse tuntud ajakirjaniku ja ühiskonnategelase August Johannes Hanko poeg.

Ando Keskküla. Trofeed. 1977. 110x110 cm. Õli lõuendil
Ando Keskküla. Trofeed. 1977. Õli lõuendil. Eesti Kunstimuuseum

Ando Keskküla. Trofeed. 1977

Ando Keskküla on tuntud kui Eesti kunstimaastiku üks esimesi hüperrealismi viljelejaid. Tema maal “Trofeed” iseloomustab hästi autori fotorealistlikke võtteid popkunsti mõjutustega 1970. aastate keskpaigas. Maali fookusesse on seatud argiobjektid, millel olid toonases ajas ka selged ideoloogilised alltekstid.

Sirja-Liisa Eelma. Kahaneva väärtusega kapp. 2014. 27x96x15 cm. Akrüül, puit, vineer
Sirja-Liisa Eelma. Kahaneva väärtusega kapp. 2014. Akrüül, puit, vineer. Eesti Kunstimuuseum

Sirja-Liisa Eelma. Kahaneva väärtusega kapp. 2014

Sirja-Liisa Eelma on Eesti kaasaegse minimalistliku kontseptuaalse maalikunsti üks tähelepanuväärsemaid esindajaid. Oma töödes kasutab Eelma sageli motiivide kordust (näiteks kuusnurga kujundit), mis võimaldab loodud illusiooni kaudu tõlgendada vorme erinevat moodi. Teose “Kahaneva väärtusega kapp” ajendiks on isiklikult tunnetatud vajadus piirata maalitoodangut piltidega üleküllastunud maailmas.

Silvia Jõgever. Autoportree. 1957. 70x50 cm. Õli lõuendil
Silvia Jõgever. Autoportree. 1957. Õli lõuendil. Eesti Kunstimuuseum

Silvia Jõgever. Autoportree. 1957

Tartu kunstniku ja hinnatud kunstiõpetaja Silvia Jõgeveri portreed on sageli teostatud nappides vormides ja lakooniliste värvipindadega, kuid neis on tabatav ka teatav psühholoogiline sügavus ja ajastu hõng. Jõgeveri “Autoportree” on oma aja kontekstis kahtlemata moodsa käsitlusviisiga teos, kus kunstnik kujutab end süvenenud ning nukrameelses meeleolus.

Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi kingitus

Kristi Kongi. Punakas-violeti essents, segatuna magentaga. Hommikune sära. 2019. 95x90 cm. Õli, akrüül, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Kristi Kongi. Punakas-violeti essents, segatuna magentaga. Hommikune sära.2019. Õli, akrüül, lõuend..Eesti Kunstimuuseum

Kristi Kongi. Punakas-violeti essents, segatuna magentaga. Hommikune sära. 2019

Kristi Kongi loomingu põhirõhk asetseb teose ja ruumi vahelise dialoogi loomisel, mis on tohutult kaasahaaravad näitusesaalides kohaspetsiifiliste installatsioonidena. Kongi teoste intrigeerivate ja poeetiliste pealkirjade abil saab vaataja osa autori tundlikust värvitunnetusest – antud töö puhul on kunstnik püüdnud tabada lõuendile valgust.

Christian Gottlieb Welté. Muusikud. 1770. aastate keskpaik. Akvarell, guašš. Eesti Kunstimuuseum
Christian Gottlieb Welté (1747–1792). Muusikud. 1770. aastate keskpaik. Akvarell, guašš. Eesti Kunstimuuseum

Christian Gottlieb Welté. Muusikud. 1770. aastate keskpaik

18. sajandi lõpul tõi saatus Eestimaa pinnale ühe kaugetes kunsti- ja kaubalinnades, Mainzis ja Frankfurdis tegutsenud kunstniku. See oli Gottlieb Christian Welte (1747–1792), sündinud 1747. aastal Biebrichis (tänapäeval Wiesbadeni linnaosa). Prantsuspäraselt signeeris ta oma teoseid: Welté. Ta oli haritud, akadeemilise koolitusega kunstnik, kes maalis ja tegi oforte ajastu rokokoolikus vaimus, kujutades elegantseid paare looduses, muusikuid, näitlejaid ja teenijarahvast. Eestisse saabudes leidis Welté 1781. aastal tööd Põltsamaa lossis, hiljem Võisiku mõisas ja Tallinnas ning lõpuks Lohu mõisas. Tal oli silma ka eesti talurahva jaoks, jäädvustades neid akvarellidel. Welté stiil muutus ajakohaselt varaklassitsistlikuks. Siiski ei leidnud ta siin valitsevas tsunftisüsteemis oma kohta, haigestus ja suri 1792. aastal. Väikest signeeritud akvarell-guaššmaali „Muusikud“ võib dateerida 1770. aastate keskpaigaga. See on särav näide kunstniku varasest käekirjast: pargis jalutab peenelt riietatud paar, käes muusikainstrumendid. Tüüpilised on pisut karikeeritult pikaks venitatud figuurid ja ka neid saatev valge koer.

Anna von Maydell (1861–1944). Egiptuse mööbel. Dateerimata. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum
Anna von Maydell (1861–1944). Egiptuse mööbel. Dateerimata. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum

Anna von Maydell. Egiptuse mööbel. Dateerimata

 

Anna Elisabeth von Maydell (1861–1944) oli baltisaksa maalija ja tarbekunstnik, kes rajas koos mitme teise baltisaksa naiskunstnikuga 20. sajandi alguses Tallinnas ühe Eesti esimese kujundusteenust pakkuva ettevõtte – tarbekunsti ateljee (Atelier für Kunstgewerbe). Ettevõte arendas kohalikku tarbekunsti, sealhulgas mööbliloomingut nii ajaloolises kui ka moodsas juugendstiilis. 2020. aastal omandas Eesti Kunstimuuseum mitu Anna von Maydelli mööblikavandit, mille hulgast Egiptuse stiilis mööblijoonis tõuseb esile oma läbitöötatuse astmega ja täiendab kenasti ka 20. sajandi baltisaksa naiskunstnike loomingut Eesti Kunstimuuseumi kogudes.

Mart Pert. Saatus. Dateerimata. Tušš, akvarell. Eesti Kunstimuuseum
Mart Pert. Saatus. Dateerimata. Tušš, akvarell. Eesti Kunstimuuseum

Mart Pert. Saatus. Dateerimata

 

Seni pigem vähe tuntud kunstniku Mart Perti (Pärt) (1898–1993) loomingu näidete lisandumine Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse oli kindlasti üks 2020.  aasta põnevamaid. Eduard Wiiralti pinginaabrina Riigi Kunsttööstuskoolis aastatel 1915–1921 õppinud kunstnik rajas 1920. aastatel Eesti Haridusliidu juurde dekoratsioonide valmistamise keskuse, lisaks töötas 1935. aastast Kodukaunistamise Seltsi kunstilise juhina. Hiljem oli ta Aruküla koolis joonistuse ja käsitöö õpetaja. Perti ekspressiivsed illustratsioonid ja joonistused on kindlasti huvitavaks avastuseks Eesti 20. sajandi alguse kunstiajaloos, puudutades nii rahvuslikkuse kui ka soolisuse ja seksuaalsuse küsimusi kunstis.

Ede Raadik. X219. 2013–2014

Ede Raadiku kolmikteos „X219“ koosneb diagrammidest, mis esitavad ühte olukorda tema elust. Kunstnik ise avab teose sünnilugu nii: „Töötasin paar kuud öösiti kaubapaigutajana. Töölepingus on töötaja omadustena välja toodud innovaatilisus, loovus ja oskus toimida paindlikult ja loominguliselt vastavalt olukorrale, mis niivõrd ühemõttelise töö juures on absurdne. Ühel ööl pidin loendama riiulitel olevad lihatooted. Saadud kogused märkisin paberile, mille leidsin uuesti paar kuud hiljem. Ma ei mäletanud enam, mis tooteid numbrid tähistavad. Seega koostasin nende põhjal skeemid, kus ainus teadaolev fakt on toodete hulk, tooted ise on tundmatud x-id. Alates kell 21.00 kuni kell 08.00 loendasin 219 erinevat lihatoodet ja kokku pakendeid 3943“. Kuigi kirjedatud kokkuvõte aluseks on matemaatiline algoritm, on tulemus visuaalselt huvipakkuv ja elegantne. Liikudes traditsioonilistelt graafikatehnikatelt digitrüki juurde, säilitavad Ede Raadiku tööd samas teatud graafilise kvaliteedi.
Vello Vinn. Lugemissaal. 1981–1982. Ofort. Eesti Kunstimuuseum
Vello Vinn. Lugemissaal. 1981–1982. Ofort. Eesti Kunstimuuseum

Vello Vinn. Lugemissaal. 1981–1982

Vello Vinn on silmapaistev Eesti graafikakunstnik, kes on arendanud oma fantaasiaküllast visuaalset maailma ligi poole sajandi vältel. Tema teoste aluseks on põnevad kujundimängud, kus üks kujutis võib osutuda suurema kujutise osaks ning sõna ja pilt kasvavad teineteisest välja. Näiteks meenutab avatud raamat teatud asendis ust või väravat, toimides „Lugemissaali“ sissepääsuna. Ka teised „Lugemissaali“ osad koosnevad raamatutest, muuhulgad kummaline katusekonstruktsioon. Avatud raamat meenutab ka lindu ja muutubki tiivuliseks tegelaseks, „Lugemissaali“ ingliks või pühakuks. Võtme keele ja kujutise põimumise leidmiseks kõnealuses teoses annab kunstniku enda kommentaar telesaates „Pildi sisse minek. Vello Vinn“ (1986 ): „teopea“ tähistab teotahtelist lugejat, „pirnipea“ – seda, et raamatu autor on pannud pirni jne. Vello Vinna graafika tunnuseks on sümmeetriline ülesehitus, kuid see sümmeetria pole täielik – väiksemad ja suuremad erinevused ja põnevad detailid kutsuvad kunstiteose põhjalikuks vaatamiseks, pakkudes suurt avastamisrõõmu.

Nikolai Šahhovskoi. Preisi Vaska-kõuts, Venemaa vaenlane. 28. leht 100-osalisest albumist "Pildikesed – venelaste sõda sakslastega". 1915. Koloreeritud litograafia, paber. Eesti Kunstimuuseum
Nikolai Šahhovskoi (1850–1923). Preisi Vaska-kõuts, Venemaa vaenlane. 28. leht 100-osalisest albumist “Pildikesed – venelaste sõda sakslastega”. 1915. Koloreeritud litograafia, paber. Eesti Kunstimuuseum

Nikolai Šahhovskoi. Preisi Vaska-kõuts, Venemaa vaenlane. 1915

Nikolai Šahhovskoi (1850–1923) kavandatud suur litosari “Pildikesed – venelaste sõda sakslastega” (1914–1915) on teostatud lubokke (vene rahvalikke puulõikeid) jäljendades või neid pisut muutes. I maailmasõja aegses õhustikus loodud teosed olid suunatud lihtrahvale ja sõduritele ning nende selle eesmärgiks oli tõsta patriotismi ning usku võitu. Tegemist on Eesti Kunstimuuseumi kogus senini puudunud I maailmasõja aegse ideoloogiliselt mõjutatud kunsti näitega, mis on rahvakunstil põhinemise tõttu oma žanris ainulaadne. Teose „Preisi Vaska-kõuts“ eeskujuks on lubokk „Kaasani kass“ (18. saj). See kass võis olla satiir Peeter I kohta, kuigi Kaasani kassi motiiv pärineb juba 16. sajandist. Nimelt usuti, et just sealt pärinevad eriti tugevad ja osavad kassid. Saksa keisrit Wilhelm II hästi elava „Kaasani kassina“ kujutamine näitas teda täissöönud ja laisa isikuna, kes kurnab isegi oma rahvast.

Max Pechstein (1881–1955). Kalurid Läänemere ääres. 11. leht 13-osalisest albumist „Noor Berliini kunst“. 1919. Litograafia. Eesti Kunstimuuseum
Max Pechstein (1881–1955). Kalurid Läänemere ääres. 11. leht 13-osalisest albumist „Noor Berliini kunst“. 1919. Litograafia. Eesti Kunstimuuseum

Max Pechstein. Kalurid Läänemere ääres. 1919

Uuenduslikku ja võitluslikku meelsust kannab 1919. aastal ilmunud graafikamapp „Noor Berliini kunst“ (“Junge Berliner Kunst”), millega lisandus Eesti Kunstimuuseumi saksa ekspressionistide kogusse 12 uut autorit. Eriti rõõmustab, et nende seas on Max Pechstein (1881–1955), kes ainsa suure nimena selles alakollektsioonis senini veel puudus. Max Pechsteini motiivide valikut on oluliselt mõjutanud tema puhkused Nidas (Kura säärel Leedus), mis sellal kuulus Saksamaale. Ta viibis Nidas aastatel 1909–1939 suviti regulaarselt ja mitu kuud korraga. Kuigi Läänemeri ulatub ka praeguse Saksamaa rannale, on see Läänemere kalureid kujutav teos tõenäoliselt siiski inspireeritud just Pechsteini viibimisest Baltikumis.

Ivan Pavlov (1872–1951). Kolomenskoje küla. 1. leht 21-lehelisest mapist "Provints". 1923. Värviline puulõige (trükitud 6 plaadilt)
Ivan Pavlov (1872–1951). Kolomenskoje küla. 1. leht 21-lehelisest mapist “Provints”. 1923. Värviline puulõige (trükitud 6. plaadilt)

Ivan Pavlov. Kolomenskoje küla. 1923

Ivan Pavlov (1872–1951) oli mitmete Moskva kunstikoolide õppejõud, kes lõi meisterlikke värvilisi puu- ja linoollõikeid ning trükkis kuni seitsmelt plaadilt. Tema peateemaks olid meeleolukad linnavaated, eriti Vana-Vene arhitektuur. I. Pavlovi Kesk-Venemaa linnu kujutav sari „Provints“ annab jõuliselt edasi nn tõelist Venemaad oma õigeusu kirikute, jõekäärude, puumajade ja maaliliste nurgakestega. Siinsel pildil on üks Vana-Vene kunsti pärl, nüüd Moskva äärelinnas asuv Kolomenskoje Ülestõusmise kirik (1532). Selle ees olev värvikas rahvahulk on tulnud nähtavasti jumalateenistuselt.

Solomon Judovin (1894–1954). Nurgake linnakesest. (Sarjast "Minevik"). 17. leht 24-osalisest mapist "S. Judovini puugravüürid". 1926. Puugravüür. Eesti Kunstimuuseum
Solomon Judovin (1894–1954). Nurgake linnakesest. (Sarjast “Minevik”). 17. leht 24-osalisest mapist “S. Judovini puugravüürid”. 1926. Puugravüür. Eesti Kunstimuuseum

Solomon Judovin. Nurgake linnakesest. 1926

 

Vene graafikakunsti esindav Solomon Judovin (1894–1954) lõi illustratsioone ja sarju, milles keskendus juudi temaatikale. Tulmete seas on valik tema varasemate aastate parimatest puugravüüridest, mis on koondatud mappi “S. Judovini puugravüürid” (ilmus 1941). S. Judovin oli eriti väljendusrikas ja mahlakas Leedu-Poola-Valgevene juudi elanikkonnaga linnakeste (vene k mestetško) elu kujutamisel. Asumitest viltu vajunud puumajade ja plankudega, mille kohal ripuvad kingseppade, rätsepate või vürtspoodnike sildid, hoovab melanhooliat.

 

 

 

Anu Vahtra. Eemaldamise teel tervikuni. 2019. Eesti Kunstimuuseum
Anu Vahtra. Eemaldamise teel tervikuni. 2019. Eesti Kunstimuuseum

Anu Vahtra. Eemaldamise teel tervikuni. 2019

Huvitav näide kahe kunstniku – eestlase Anu Vahtra ja ameeriklase Gordon Matta-Clarki – dialoogist, kus maailma kunsti klassikast tuntud võtted kantakse orgaaniliselt üle kohalikku konteksti, aidates uue pilguga vaadata ka Kumu enda harjumuspäraseks saanud arhitektuuri.

 

Peeter Laurits. Paabeli torn. 1992
Peeter Laurits. Paabeli torn. 1992. Eesti Kunstimuuseum

Peeter Laurits. Paabeli torn. 1992

Nüüdiskunsti kogu kõige mahukam fotoseeria võtab hästi kokku Nõukogude Liidus kui suletud ühiskonnas üles kasvanud inimese kogemuse maailma ühes suurimas ja kirjuma kultuuriga linnas.

Eve Kask. 29 ½. 1998
Eve Kask. 29 ½. 1998. Eesti Kunstimuuseum

Eve Kask. 29 ½. 1998

Teos on suurepärane näide nn essentsialistliku feminismi kunstitraditsiooni võtetest, olles Eesti kunstis erandlik nii oma teemavaliku, materjali kui mastaabi poolest.

Tommy Cash, Scorpion Dagger. Mona Lisa. 2019
Tommy Cash, Scorpion Dagger. Mona Lisa. 2019. Eesti Kunstimuuseum

Tommy Cash, Scorpion Dagger. Mona Lisa. 2019

Video on stiilipuhas näide Tommy Cashi kui muusika ja visuaalkunsti vahel paikneva autori loomingulisest mõtlemisest ja kujundikeelest, mis mõjub isikupäraselt nii Eesti visuaalkultuuri kontekstis kui laiemalt.

Herkki Erich Merila. Tallinn põleb. 1989
Herkki Erich Merila. Tallinn põleb. 1989. Eesti Kunstimuuseum

Herkki Erich Merila. Tallinn põleb. 1989

Tegemist on märgilise visuaaliga Eesti 1980. aastate teise poole popkultuurist, mis kommenteerib tabavalt oma loomise aega ja on samas ka huvitav lavastusliku foto näide.