Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia valdkondadevaheline koostööprojekt võtab vaatluse alla Eesti suhted põlisrahvastega ning nende suhete mõju eestlaste minapildile visuaalkultuuri, kunsti ja muuseumikogude kaudu.
Näituse- ja uurimisprojekt „Ekspeditsioon – eestlased ja põlisrahvad“ on tihedalt seotud Eesti Kunstimuuseumi nõukogude perioodi kunsti uurimissuunaga. Selle eesmärk on pakkuda nõukogude perioodi eesti kunstile uusi kontekste ja tõlgendusi ning mõtestada seda kultuuriliste ja geopoliitiliste mõjusfääride ristumiskohana. Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu eri piirkondadesse suunatud loodusteaduslike, etnograafiliste ja loovuurimuslike ekspeditsioonide tulemusena sündinud kunstiteoste, teaduslike illustratsioonide, filmide jm visuaalse materjali tõlgendamise kaudu osaleme ühtlasi Ida-Euroopa ja Euraasia kultuuripärandi dekoloniseerimise ümber toimuvates aruteludes.
Ehkki tänapäeval peavad eestlased ennast põlisrahvaks, ei ole see alati nii olnud. Samuti ei ole keelesugulus sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusel elavate soome-ugri ja samojeedi rahvastega alati olnud meie identiteedi jaoks nii kesksel kohal.
Näituse- ja uurimisprojekti teljeks on ekspeditsioon kui teadmiste, aga ka võimusuhete loomise vahend. Ekspeditsioonid, mis on läbi aegade kujundanud suhteid põlisrahvastega ja põlisrahvaste endi saatust, on nähtusena ise ajas palju muutunud. Retkede käigus kogutud materjale uue pilguga vaadeldes saab ümber mõtestada ka eestlaste ja teiste eestimaalaste suhteid Siberi ja Kaug-Põhja põlisrahvastega.
Eestlaste tänase minapildi on suuresti kujundanud hilisnõukogude ajal soome-ugri rahvaste juurde korraldatud ekspeditsioonid, millest sündisid Lennart Meri filmid ja raamatud, Kaljo Põllu ja toonase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) tudengite tööd ning paljud teised mõjukad kultuuriteosed. Miks tekkis järsku nii paljudel loojatel nii suur huvi põlisrahvaste ja nende kultuuripärandi vastu – miks oli vaja minna ennast otsima nii kaugele? Mis kannustas neid sellega nii tõsiteaduslikult tegelema? Ja kuidas leidis nende visioon soome-ugri jagatud kultuuripärandist 1970.–1980. aastatel Eesti publiku seas nii laia ja sooja vastuvõtu?
Projekti raames kaardistatakse soome-ugri ekspeditsioonidel kogutud materjale ja nende tulemusel loodud teoseid ning (loov)uurimusi, aga ka koostööd (ja konflikte) kunstnike ning teadlaste vahel. Lisaks võetakse vaatluse alla ekspeditsioonide taustsüsteemid omas ajas. Kuidas on soome-ugri ekspeditsioonid seotud mujalgi Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias samal ajal laialt levinud „folkloorse pöördega“? Kuidas suhestus ja suhestub huvi põlisrahvaste vastu looduskaitse arengu, aga ka iseseisvusliikumise ja ökorahvuslusega?
Üheks oluliseks teemaks on unustatud autorid ja vaatenurgad. Soome-ugri teemaliste teoste kaanonis valitsevad meesautorid. Selle projekti raames otsitakse ja tõstetakse esile hilisnõukogude naisautorite – kunstnike, tarbekunstnike ja disainerite – põlisrahvaid käsitlevaid teoseid ja uurimistööd ning vaadeldakse, mil määral avaneb neis teistsugune pilk. Teiseks soovitakse võimestada põlisrahvaste seast pärit autorite endi hääli, mis on sageli varju jäänud.
Uuritakse ka muid ekspeditsioonide ajaloos seni tagaplaanile jäänud küsimusi. Milline oli koostöö põlisrahvastega? Millised paistavad toonased praktikad tänases vaates – kogumise ja uurimise eetika ning kultuurilise omastamise (aproprieerimise) vaatenurgast? Miks kerkis eesti kultuuri keskmesse kujutelm loodusega harmoonias elavatest soome-ugri rahvastest ajal, mil nende asualadel toimus nafta- ja gaasiväljade plahvatuslik laiendamine?
Pöörates tähelepanu uurimisretkede seostele võimu ja maavarade kaardistamisega, vaadeldakse ka soome-ugri ekspeditsioonide eellugu. Eestis sai ekspeditsioonide traditsioon alguse Vene keisririigi poolt 18.–19. sajandil korraldatud ja baltisakslaste juhitud retkedest, mille eesmärk oli kaardistada üha laieneva impeeriumi maid, rahvaid ja loodusvarasid. Milline on selle traditsiooni mõju ja pärand? Lisaks uuritakse, kuidas on eestlaste hoiakuid põlisrahvaste suhtes kujundanud nende enda staatuse muutumine: eestlasi peeti pikka aega Euroopa viimasteks metslasteks, rahvusliku liikumise ja rahvusriigi loomisega kaasnes aga soov saada „valgeks eurooplaseks“. Sugugi vähem komplitseeritud pole ka nõukogudeaegsete ekspeditsioonide suhted võimuga. Kuivõrd seostusid soome-ugri ekspeditsioonid ressursside kaardistamiseks ette võetud retkedega? Mil määral mõjutasid neid Stalini ajal levinud kunstnike loomingulised komandeeringud tööstuspiirkondadesse? Mil moel on Siberi ekspeditsioonid põimunud sealsete vangilaagrite mälestusega?
Varju jäänud häälte ja teemade tõstatamisega suhestub näituse- ja uurimisprojekt Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia ajaloo, kunsti ja kogude dekoloniseerimise uue lainega. Et õppida koloniaalsest traditsioonist lahti laskma, on vaja tunda kolonialismi (sageli unustusse vajunud) ajalugu. Vene kolonialismi puhul on küsimus unustusest ja amneesiast täna aktuaalsem kui kunagi varem. Selle paremaks mõistmiseks tuleb aga ühtlasi ära tunda kolonisaatori pärandi ja impeeriumi pilgu jäljed oma kultuuris ja pärandis.
Projekti väljundiks on mahukas ning mitme muuseumi kogusid haarav näitus, millega kaasnevad kataloog, laiahaardeline ning erinevaid külastajasegmente kaasav publiku- ja haridusprogramm ja konverents.
Näituseprojekt jätkab Kumu kunstimuuseumi näitustega „Vallutaja pilk“ (2019) ning „Kunst või teadus“ (2022–2023) alanud tööd visuaalkultuuri, võimu ja identiteedi suhete kaardistamisel ja mõtestamisel. 2026. aastal toimub Kumus kaasaegse saami kunsti näitus, mille põhifookus on Soome riigi alal tegutsenud ja tegutsevate Sápmi ehk Saamimaa kunstnike loomingul. Selle raames tehakse koostööd Kiasma ja EMMA muuseumitega, et tuua Eesti publikuni valik nende kogudes olevaid saami kunstnike teoseid.
Töörühm
Töörühm: Linda Kaljundi, Johanna Jolen Kuzmenko, Anastassia Langinen, Elnara Taidre, Ann Mirjam Vaikla, Karin Vicente
Konsultandid: Svetlana Karm (Eesti Rahva Muuseum), Piret Koosa (Eesti Rahva Muuseum), Jaak Prozes (Fenno-Ugria), Jaanika Vider (Viini Ülikool / Tallinna Ülikool), Bart Pushaw (University of Tennessee at Chattanooga), Marika Alver
Koostööpartnerid
Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahva Muuseum, Fenno-Ugria
Projekti raames uuritakse järgmiste mälu- ja teadusasutuste kogusid:
Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia muuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Eesti Loodusmuuseum, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu, TalTechi muuseum, Kiasma muuseum, EMMA muuseum, MO muuseum