In memoriam Lembit Sarapuu (01.08.1930 – 30.07.2024)

Kumu jääb mälestama kõrges eas lahkunud maalikunstnikku Lembit Sarapuud.

Hoolimata omandatud maalialasest kõrgharidusest ERKIs (1955–1961), oli Sarapuu heas mõttes metsik autor, kes ei hoolinud liiga palju ei heast maitsest ega erinevate ajastute kunstitrendidest. Ometigi jäävad tema loomingulisest teekonnast maha vähemalt kaks perioodi, kus tema looming eesti kunstiajaloo kontekstis on eriliselt aktuaalne. Kuuludes esimesse Stalini surma järel ERKI lõpetanud kunstnike põlvkonna hulka, nn Tallinna koolkonda (Põldroos, Maran, Roode jt), pakkus tema looming ühe võimaliku pagemisteena sots-realismi kanoonilisest haardest strateegilise naivismi: lihtsustatud ja taotluslikult kohmaka pildikeele ja lihtsad motiivid (aktid, portreed, maastikud, linnavaated).

1980. aastatel sattusid eesti kunstivälja tulipunkti Sarapuu mastaapsed hüperseksuaalsed mütoloogilised stseenid. Need eesti mütoloogiast tõukuvad („Läänemere sünd”, 1987, „Kalevipoeg ja saareneiu”, 1987, „Kalevipoeg allmaailmas”, 1988 jt) või allegoorilised teosed („Tõde ja vale”, 1984, „Ehituskunst ja tarbekunst”, 1986 jt) sobitusid ühtviisi hästi nii kaheksakümnendate uusmütoloogilise transavangardi, metsiku neoekspressionismiga ja üldiste postmodernsete tendentsidega, kui ka toonaste poliitiliste iseseisvumisprotsesside eufooriaga.

2022. aastal toimus Kumu kunstimuuseumis Lembit Sarapuu loomingu mastaapseim ülevaatenäitus pealkirjaga „Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus” (kuraator Anders Härm), mis võttis kokku kunstniku üle kuuekümne aasta väldanud loometee.