1975. aastal loodud konserveerimisosakonnas töötavad maali-, paberalustel kunstiteoste, raami-, nüüdiskunsti-, skulptuuri- ja polükroomse puidu konservaatorid, kes hooldavad Eesti Kunstimuuseumi keskajast nüüdiskunstini ulatuvaid kogusid.
Osakonna esmane ülesanne on tagada kogude säilivus ja eksponeeritavus. Konservaatorid tegelevad praktilise konserveerimistöö ja selleks vajalike uuringutega, kunstiteoste seisundi dokumenteerimise ning koos koguhoidjate ja kuraatoritega teoste säilitamis- transpordi- ja eksponeerimistingimuste kujundamisega.
Galerii
Paberalusel kunstiteoste konserveerimine
Paberalusel teosed asuvad kunstimuuseumi graafika- ja maalikogus. Nende seas leidub väga erinevates meediumites teostatud kunstiteoseid: kõige levinumad on mitmesugused graafilised tehnikad, samuti söe-, tuši- ja pliiatsijoonistused, pastellid, akvarellid, guašš-, tempera- ja õlimaalid. Paberile kui väga tundlikule ja haprale materjalile loodud kunstiteoste puhul on väga oluline pidada silmas teoste vastuvõtlikkust ümbritseva keskkonna suhtes. Iga säilitamis-, eksponeerimis- ja konserveerimisotsus tuleb põhjalikult läbi kaaluda.
Raami konserveerimine
Ajaloolised raamid hakkasid kunstiteadlaste ja konservaatorite huviorbiiti jõudma alles 1990. aastatel. Ometi on raamidel teoste vormistamisel oluline roll: kannavad nad ju informatsiooni teose algupärasest kujundusest, oma ajastu maitsest ja väärtushinnangutest. Raamikonservaatorite ülesanne on tagada teoseid kaitsvate ja kaunistavate raamide säilimine. Sellega seotud tööd on näiteks konstruktsiooni tugevdamine, dekoorielementide taastamine, kullatise parandamine. Muuseumis püütakse eksponeerida võimalikult palju autoriraamiga ning ajastupärases vormistuses töid.
Maali konserveerimine
Eesti Kunstimuuseumi kogudes olevad maalid on valdavalt puit- või lõuendalusel, kuid esineb ka papil, metallil vm alusel maale. Sideainepõhiselt jaotuvad maalid peamiselt õli- ja temperamaalideks, kuid kunstimuuseumi kogudes on ka mitmeid segatehnikas teoseid. Enne konserveerimist määratakse maali seisukord ja lähtudes maali tehnikast, ülesehitusest ja omapäradest leitakse selle konserveerimiseks sobivaim meetod. Sageli tuleb läbi viia ka põhjalik uurimistöö. Konserveerimise lõppedes koostatakse iga töö kohta dokumentatsioon tuleviku uurijate ja konservaatorite jaoks.
Polükroomne puit
Polükroomne puit oma mitmevärvilisuses nõuab erilist tähelepanu – puudutab see nii skulptuuri, kunstkäsitööd kui ka vanemat arhitektuuri. Kuna Eesti Kunstimuuseumi üks filiaal on kirikukunsti tutvustav Niguliste muuseum, on meie konserveerimistööd peaasjalikult seotud altariretaablite ja vappepitaafide koguga. Vanemat kirikukunsti iseloomustab tihti teoste mitmekordne värviga katmine ning seetõttu oleme teinekord silmitsi nii avastuste kui ka põnevate konserveerimisalaste väljakutsetega.
Skulptuur
Eesti Kunstimuuseumis on hoiul väga erinevatest materjalidest mono- ja polükroomseid skulptuure. Valdavalt on need kivist, metallist, kipsist, aga ka terrakotast või isegi plastikust. Seetõttu tuleb konserveerimise puhul tunda hästi materjalide füüsikalis-keemilisi omadusi ning võimalikke kahjustusi. Konserveerimistööde ülesanne on kolmemõõtmeliste esemete vananemise peatamine või aeglustamine nii, et säiliks skulptuuride algupära.
Nüüdiskunst
Nüüdiskunsti teosed on loodud sageli konkreetse ajahetke jaoks ning tihti kaduvad. Seetõttu pakub nende konserveerimine tõelisi väljakutseid. Oluline on austada kunstiteose sõnumit ning kunstniku ideed, säilitades teose materiaalne vorm ja tagada selle olemasolu ka tulevastele põlvkondadele. Kaasaegse kunsti lõputud väljendusvormid ei anna üheseid lahendusi ning iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi. Seetõttu on nüüdiskunsti säilitamine ja konserveerimine mitmekihilisem ja vastuolusid tekitavam, kui seda on traditsioonilise kunsti ennistamine.