Anton Starkopf. Eesti skulptuurilegend. Sarjast “Modernismiaja klassikud”
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Anton Starkopfi (1889–1966) looming on oluliselt mõjutanud modernistliku skulptuuri arengut 1920.–1930. aastate Eestis. Starkopf tõi eesti skulptuuri uuenduslikke ainevaldkondi ja saksa ekspressionismist mõjutatud figuurikäsitluse ning oli Eesti esimese rahvusliku kunstikooli “Pallas” üks asutajaid 1919. aastal. Starkopfi teened sõjaeelse rahvusliku kunstnikepõlvkonna kasvatamisel on erakordselt suured.
Näitus hõlmab ligi 70 skulptuuri ning 80 joonistust erinevatest kunstikogudest. Ulatuslikum ülevaade meistri loomingust oli Tallinnas viimati tema isikunäitusel Tallinna Kunstihoones 1961. aastal. Näitusel on esindatud Starkopfi kõik loomeperioodid ja mitmetes erinevates materjalides teostatud tööd. Võib imetleda ekspressionistlikku 1920. aastate skulptuuri, elegantseid art déco’likke pronksskulptuure, monumentaalset graniiti ja skulptorijoonistusi Starkopfi noorusaastatest. Näitust saadab meistrist loodud film aastast 1966 ning slaidiprogramm hauasammastest ja monumentidest.
Anton Starkopf sündis 22. aprillil 1889. aastal Harjumaal. Kunstihariduse omandas ta aastatel 1911–1912 Münchenis Anton Ažbé kunstikoolis ning täiendas end aastatel 1912–1913 Pariisi vabaakadeemiates. Esimese maailmasõja puhkedes interneeriti ta 1914. aastal Dresdenis. Tal õnnestus end täiendada abilisena kiviraiumistöökodades ning 1917. aastast alates Berliinis Franz Metzneri ateljees.
Aastatel 1929–1940 oli Starkopf “Pallase” kunstikooli direktor. Kauaaegse professorina oli ta mitmete nimekate eesti skulptorite õpetaja. 1920. aastatel alustas Starkopf saksa varasele ekspressionismile iseloomulike erootilis-sümbolistlike kujunditega nii joonistustes kui ka skulptuuris, ent lõi ka realistliku vormitunnetusega portreid. Kümnendi teisel poolel asendusid ekspressionistlikud alged art-déco’liku dekoratiivsema käsitlusega. Starkopfi 1930. aastate graniittöid iseloomustab suletud kompositsioon ja rütmikas, üldistav vormikäsitlus. Ta on loonud arvukalt range arhitektoonilise üldlahendusega, reljeefi või figuuriga vääristatud mälestus- ja hauasambaid.
Aastatel 1944–1950 oli Starkopf Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuriõppejõud ning aastatel 1945–1948 direktor. 1950. aastal põgenes ta stalinlike repressioonide eest Moskvasse ning töötas Sergei Merkurovi ateljees. 1954. aastal kodumaale naasnuna pühendus ta vabaloomingule. Starkopf suri 30. detsembril 1966. aastal Tartus.
Kuraator: Ahti Seppet
Koordinaator: Juta Kivimäe.
