Avo Keerend ja Evi Tihemets – värv eesti graafikas
Asukoht: 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet
Näitus tutvustab kahe eesti kunsti klassiku, Avo Keerendi ja Evi Tihemetsa loomingu näitel puhaste värvide ja geomeetriliste vormide ilmumist nõukogude eesti graafikasse.
„Hallide ja mustade toonide asemele ilmusid eesti graafikasse 1960. aastatel, sotsialistliku realismi ja nn karmi stiili ammendudes, jõulised värvid,” ütles näituse kuraator ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Anne Untera. „Jutustava ja kirjeldava sisu asemel muutusid olulisemaks kunsti sisemised arengud, meediumikesksed probleemid. Värv vahendas ühtlasi, kas teadlikult või mitte, progressiusku ja optimismi, 1960. aastate doktriini inimnäolisest sotsialismist.”
Koos säravate värvidega tekitas geomeetriliste kujundite askeetlik puhtus tasakaalu ja harmoonia illusiooni. Ehkki mitmeti vahendatult, andsid ka eesti graafikale 1960.–1970. aastate vahetusel tugeva impulsi rahvusvaheline abstraktne ekspressionism ja popkunst.
Avo Keerend (1920–2012) tegeles juba 1960. aastate keskel erivärviliste kõrgtrükis (linool- ja plastikaatlõige) dekoratiivsete vormidega. Näitustel esines ta sel ajal sageli küll biomorfsete kujundite ja figuraalse kunstiga, millest hiljem aga täielikult loobus.
Sarjast „Stereoskoopilised vormid” (1969, linoollõige) kujunes tema hilisema, modernistliku graafika läte. Keerendi 1970. aastate geomeetrilised teosed viitavad nii rahvusvahelise modernismi pärandile (Paul Klee, Joan Miró) kui ka eesti kunsti 1920. aastate uuendusliikumistele, eriti kubismile-konstruktivismile.
Avo Keerend õppis graafikat aastail 1936–1940 Riigi Kunsttööstuskoolis Tallinnas. Teinud rindekunstnikuna läbi Teise maailmasõja ja viibinud sõjavangina 1945–1946 Tšehhoslovakkias, jätkas ta kunstiõpinguid Tartu ja Tallinna kõrgkoolides, lõpetades 1949. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituudi maalierialal. Graafikuna oli ta üks viljakamaid, pikaealisemaid ja suurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud eesti kunstnikke. Avo Keerend lahkus 2012. aasta 5. juunil, tema varase graafika esitlus on kunstnikule väikeseks järelehüüdeks.
Evi Tihemets (1932) hakkas aastatel 1968–1969 esimesena näitustel värvilist graafikat eksponeerima. Tema väga mitmetahulise loomingu värvimaagia alguspunkt on 1967. aasta litograafia „Punane kuninganna” (Lewis Carrolli „Alice imedemaal” ainetel). 1972. aasta abstraktne „Geomeetriline kompositsioon” oli tellitud Viru hotelli sisekujundusse, ent sinna see ei jõudnudki. Teosest sai alguse Evi Tihemetsale omane graafilise pannoo formaat.
Mõjuvõimsad geomeetrilised kujundid sidus Tihemets siiski tihti erinevas tehnikas (kuivnõel) portreede, skemaatiliste või isegi fotografeeritud figuuridega. Oma sõpru ja mõttekaaslasi portreteerides viitas graafik keerulistele psüühilistele protsessidele, jäädes ka vormimängudes sotsiaalselt mõtlevaks kunstnikuks. Näiteks lehel „Poeet” kasutas ta Jaan Klõšeiko portreefotot noorest luuletajast Paul-Eerik Rummost, asetades ta pea kohale punase nelinurga, mida on tõlgendatud punase päikesena.
Evi Tihemets lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) 1958. aastal raamatugraafikuna. Ka tema loominguline biograafia on väga pikaajaline ning pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. Evi Tihemetsa varase värvilise graafika esitlus Kumu kunstimuuseumis on komplimendiks kunstnikule tema juubeli puhul.
Kuraator: Anne Untera
Kujundaja: Villu Plink
Täname: Evi Tihemets
