Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Näituse „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931″ väljapanek toob esmakordselt kokku tähelepanuväärsed 1920. aastate autorid Skandinaaviast ja Baltikumist ning asetab Eesti varase avangardkunsti rahvusvahelisse konteksti. Pariisi kunstielu tuumiknimedena on näitusel Le Corbusier, Amédée Ozenfant, Juan Gris, André Lhote ja Fernand Léger, kelle kunstisuundadel oli määrav mõju Põhjamaadest pärit autorite kujunemisele.
Näituse kuraator Gladys C. Fabre keskendub kunstnike identiteediotsingutele 1920. aastate erinevatest ideedest laetud kunstimaailmas ja rõhutab näitusetööde valikutes just Rootsi, Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti kunstnike tolleaegse loomingu eredama väljavalgustamise vajadust. Fabre on välja toonud, et selleaegseid kunstnikke ühendas usk universaalsete väärtuste eksistentsiaalsesse olemusse. Paljudele kunstnikele pakkusid just modernsed metropolid kui omalaadsed jaamad Euroopa kaardil võimalust uurida ja defineerida aja vaimu. Kunstnikud Franciska Clausen, Ragnhild Keyser, Thorvald Hellesen, Otto Gustaf Carlsund, Gösta Adrian-Nilsson, Romans Suta, Aleksandra Beļcova, Niklāvs Strunke, Vytautas Kairiūkštis, Märt Laarman, Eduard Ole jt väljendavad maaliloomingus originaalset modernsust, mille käivitajaks olid nii kunstnikevaheline suhtlus kui Venemaal, Poolas, Pariisis ja Berliinis elamusi pakkunud näitused. Eesti autoritest on näitusel esindatud Arnold Akberg, Edmond Arnold Blumenfeldt, Aleksander Krims, Henrik Olvi, Felix Randel ja Jaan Siirak.
Näituse pealkiri „Elektromagnetiline” on pärit Blaise Cendrarsi luuletusest „Le Panama ou les Aventures de me Sept Oncles” (1918), mille sümfooniliseks nimetatud dünaamika pakub panoraamset vaadet ajastule. Näitusel esindatud kunstnikud mängisid tähtsat rolli nii oma kodumaal kui rahvusvahelise kunstielu tasandil ning olid erineval moel mõjutatud sõdadevahelise aja poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest arengutest. Ajastu radikaalsel poolusel seisavad poliitilis-propagandistlikud ja fotomaterjalidega manipuleerivad Gustavs Klucise tööd. Kunstnike tegevusmeediumide laienemist visualiseerivad näitusel ajastu lugematud kunstiajakirjad, aga ka eksperimendid filmis. 1920. aastate avangardi kullafondi kuulub Viking Eggelingi „Symphonie Diagonale” (1924) – idee muusikalis-abstraktsest visuaalsest keelest, mille väljendus filmis annab edasi aja ja vormide pidevat liikumist ja jätkuvust, mineviku ja oleviku sünteesi vormumist „praeguse vooluks”.
Näitusega kaasneb ulatusliku pildimaterjaliga raamat inglise keeles.
Näituse koostaja: Henie Onstad Kunstsenter
Kuraator: Gladys C. Fabre
Koordinaator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Tõnis Saadoja
Graafiline kujundaja: Martin Pedanik
Kogud:
Louisana Museum of Modern Art (Copenhagen), Centre national d’art et de culture Georges Pompidou (Paris), Moderna Museet (Rootsi), Nasjonalmuseet for kunst, arkitektur og design (Oslo), Dansmuseet – Musée Rolf de Maré (Stockholm), Canica Kunstsamling (Oslo), Eskilstuna Konstmuseum, Hollands Konstmuseum och Svea Larsons donationsfond (Halmstad), Kulturen (Lund), Latvijas Nacionālais mākslas muzejs (Riia), Lietuvos dailės muziejaus (Vilnius), Malmö Konstmuseum, Mjellby Konstmuseum, Musee d’Art Moderne de la Ville de Paris, Skissernas Museum (Lund), Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Hallands Konstmuseum och Svea Larsons donationsfond (Halmstad), Henie Onstad Kunstsenter.
