Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali 18.03.2016 – 12.06.2016

Asukoht: 2. korrus, suur saal

1960. aastate lõpul otsisid fotorealistid oma isiklikku, iseseisvat kunstilist väljundit, luues realistlikke kujutisi igapäevastest objektidest ja argiolustikust. Fotograafia pakkus kunstnikele võimaluse dokumenteerida maailma objektiivselt ja distantseerida end ülejäänud kunstiliikumistele omasest subjektiivsusest. Fotorealism järgis suunda, mille olid rajanud popkunstnikud, keda eelkõige huvitas argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja reklaamimaailma objektiivne kujutamine. Peamised motiivid varieerusid auto kaitseraudade lähivaadetest, läikivatest värvipindadest, kirevatest leludest, säravatest mänguautomaatidest ja kõikvõimalikes toonides maiustustest söögikohtade interjööride ja Ameerika linnaelu stseenideni, neoonreklaamidest ja urbanistlikest maastikest hiigelsuurte portreedeni.

Fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeritakse lõuendile ja välja tuuakse pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgal šabloone ja värvipihusteid maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon. Realistlikud maalid, mis kujutasid tavalisi argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu, vastandusid traditsioonilistele formaatidele. Need, fotodel põhinevad kujutised, mis kanti lõuendile alusjoonestiku või diapositiiviaparaadi abil, äratasid kohe suurt tähelepanu.

Üllatusmoment, mille fotorealistlik maal vaatajas tekitab, pole fotorealismi ainus tunnusjoon. Maalid peegeldavad ühtlasi kunstniku visuaalset maailmataju ja ergutavad vaataja kujutlusvõimet. Fotorealismi kunstnike kolme põlvkonna jooksul kasvas see mõju käsikäes fototehnika arenguga samm-sammult veelgi.

Näituse kuraator: Otto Letze
Koordinaatorid: Anu Allas, Jana Kende
Kujundaja: Tõnis Saadoja
Graafiline disainer: Külli Kaats

Näituse koostaja:
Institut für Kulturaustausch (Tübingen)