Gerhard Richter. Ülevaade
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Gerhard Richter on Sigmar Polke ja Georg Baselitzi kõrval üks rahvusvaheliselt tuntumaid Saksa kaasaegseid kunstnike. Saksa Välissuhete Instituut (ifa) esitleb käesoleval näitusel 27 Richterile iseloomulikku teost läbi aegade. Kunstniku enda valikut võib käsitada kui retrospektiivi in nuce – see kujutab läbilõiget tema loomingu kõikidest faasidest − alates 1960. aastate fotorealismist kuni 1980.–90. aastate abstraktse ainekäsitluseni. Kumu kunstimuuseumis on paralleelselt Richteri näitusega eksponeeritud ka noore Eesti maalikunstniku Tõnis Saadoja “Mainstream” (2005–2007) – seeria segatehnikas Richteri portreesid, mis on inspireeritud klassiku sarjast “48 portreed” (1927).
Gerhard Richteri loomingu suur ja tegelikult ainus teema, mis valitseb erinevate motiivide, stiilide ja kunstiajalooliste tsitaatide taustal, on tegelikult ikkagi maalikunst ise, mille keelt ja vahendeid Richter oma nii heterogeenselt avalduvates tegevusformaatides ikka jälle uuesti kõnetab. Selles peegeldub tema umbusk kunsti stilistiliste, aga ka sisuliste köidikute vastu, umbusk, mille juured peituvad tema isiklikus eluloos. 1961. aastal, siirdudes Dresdenist Düsseldorfi, ei vahetanud Gerhard Richter mitte ainult sotsiaalset ja poliitilist miljööd, vaid ka oma kunstniku-keskkonda. Ta hülgas Düsseldorfis Ida-Saksamaa sotsialistliku realismi maalitraditsioonid ning asus kahekõnesse hilise informaalse maalikunsti (L’Art Informel) ja tekkiva popkunstiga. Sellest vahetusest jääb temasse kahtlus kõige väljakujunenu ja kindlaksmääratu suhtes kunstis: “Ma ei järgi mingeid kavatsusi, mingit süsteemi, mingit suunda. Mul ei ole programmi, stiili, ülesannet,” ütleb Richter 1966. aastal. Ta käsitleb maalikunsti kui tegevust, kui praeguse hetke tõeotsinguid: “Seega ei ole see, mida ma olen pidanud sageli oma puuduseks, kui ma ei ole olnud suuteline “pilti looma”, mitte minu võimetus, vaid instinktiivne püüdlus tabada moodsat tõde, milles me parajasti elame (elu – see ei ole mitte öeldu, vaid ütlemine ise; mitte kujutis, vaid kujutamine).” (3.11.1989)
Maalikunsti võrdlusfiltrina kasutab Gerhard Richter selle vastasmängijat tegelikkuse kujutamisel − fotograafiat. 1962. kasutas ta fotot esmakordselt maali lähtematerjalina. Seepeale kogus ta süstemaatiliselt fotosid oma maalide aluseks. Nii on tekkinud isiklikest ja avalikkuses ilmunud fotodest alates 1945. aastast kuni tänaseni terve arhiiv, mis sisaldab ajalehe väljalõikeid, amatööride momentvõtteid ja isetehtud pilte. Seda esitleti 1972. aastal esmakordselt kui iseseisvat teost “Atlas”. Sellest fotovaramust valib Gerhard Richter motiivid, mida ta suurendab või kujutab lõikudena oma maalidel. Nii osutab teos tänu ülesvõtte ebateravuse täpsele edasiandmisele, et see pärineb fotograafiast, ning tunnistab ausalt, et põlvneb massimeedia või amatöörfotograafia banaalsest maailmast. Maalikunst kui ajend ilmneb siin vaid ähmaselt, sest, tõlkides fotograafiat maalikunstiks, redutseerib Richter värvid ühtlaselt hallideks toonideks. Seeläbi vabastab ta maalikunsti objektist, mis hajub 1960. aastate lõpus Richteri “hallides piltides” täielikult − hall tähistab Richteri jaoks indiferentsust ja eimiskit. Hiljem pöördub kunstnik värvide juurde tagasi ning tema 1980. aastate abstraktsetes maalides kohtab taas terviklikku mitmekihilist maalimist.
Näitusega kaasneb ingliskeelne kataloog.
Näitus leiab aset Saksa Kultuurikevade raames.
Näituse kontseptsioon: Götz Adriani, Gerchard Richter
Täname:
Tallinna Saksa Kultuuriinstituut/Goethe Instituut, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond
