Irving Penn. Üks ja mitu maailma
Asukoht: 4. korrus, B-tiib
Irving Penni (1917–2009) peetakse üheks meie aja silmapaistvamaks fotograafiks. Tegutsedes nii reklaam- kui ka moefoto valdkonnas, hinnati teda kõrgelt mõlemal alal. Penn töötas isikupäraste portreede, moefotode ja vaikelude seeriatega välja ainuomase stiili, mida iseloomustavad läbimõeldus, hoolikalt seatud detailid ja minimalistlik väljenduslaad. Pildistas ta peaaegu eranditult ateljees – eelkõige Manhattanil asuvas tööruumis, ent reisidel ka peatuspaikadesse püstitatud ajutises stuudios.
Näitus „Irving Penn. Üks ja mitu maailma” eksponeerib töid Penni tuntumatest fotoseeriatest. Enamik neist kuuluvad Rootsi Moderna Museeti kogusse, kuhu fotograaf need 1995. aastal oma Rootsis sündinud abikaasa Lisa Fonssagrives-Penni mäletuseks annetas. Näitusetööd pärinevad üle 50 aasta pikkusest ajavahemikust, lisaks kaasab väljapanek reproduktsioone Ameerika Vogue’ist jt ajakirjadest.
Irving Penn töötas peaaegu kogu karjääri vältel ajakirjale Vogue. 1943. aasta Vogue’i esikaas oli Irving Penni esimene avaldatud kaanefoto. Tegu on kompositsiooniga hinnalistest moeaksessuaaridest, mille hulgas on pisut ootamatult ka pilt sidrunitega. Viimane Penni pildistatud Vogue’i kaanefoto ilmus 2004. aasta mais. Harper’s Bazaarile töötanud Richard Avedoni kõrval sai temast teine juhtiv moefotograaf, kelle looming mängis olulist rolli moefoto konventsioonide väljakujunemises. Moefotograafide edu tulenes muuhulgas asjaolust, et nende tööd ilmusid trükis igal nädalal ning fotograafi nimi saatis laia levikuga moelugusid.
Penn oli kunstiharidusega ning tundis hästi nii kaasaegset kui ka vanemat kunsti. Tema vaikeludest leiab viiteid kunstiajaloo suurkujudele, eriti torkab silma huvi 17. sajandi alguse ja 18. sajandi Euroopa vaikelude vastu. Kuigi Penni vaikeludes on alati tunda kunstiajaloo mõjutusi, kasutab ta fotomeediumi võimalusi ka täiesti uut laadi kujutiste loomiseks, mis valgustavad neid inimeksistentsi tahke, mida ajaloolistel maalidel ei kohta.
Penni fotograafikarjääri kuulusid nii tellimustööd kui ka kunstiline fotopraktika. Alates 1970. aastatest pühendus Penn aga eelkõige näituste tegemisele ja raamatute väljaandmisele. 1984. aastal korraldas New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMA tema loomingu mahuka ülevaatenäituse ning 1985. aastal pälvis Irving Penn rahvusvahelise Hasselbladi fotopreemia.
Irving Penn reisis palju. Sagedastel rännakutel maailma haruldastesse paikadesse ei saanud ta püsivat fotoateljeed kasutada ning seetõttu pani ta reisidel assistentide abiga püsti ajutise ateljee. Uus-Guineal, Marokos ja Dahomees (praegune Benin) pildistatud töid on nimetatud Penni etnograafiliseks seeriaks. Kõrvutuses Penni erinevate töödega, kerkib rännakutel pildistatud fotode puhul kõige tugevamalt esile sarnasus moefotoga. Näiteks 1967. aasta Vogue’is ilmus Dahomees pildistatud fotoseeria, mis juhib tähelepanu, kuidas portreteeritavad riietuse, ehete ja kehakaunistuste abil ilu poole pürgivad.
Irving Penni ateljee Manhattanil püsib läbi aja ühesugusena − valgete seinte, hallide uste ning kulunud põrandaga. Dramaatilise taustakujunduse või loomuliku keskkonna asemel pildistas ta modelle oma korratus, peaaegu täiesti lagedas ateljees. Teine Penni portreteerimisvõte oli modelli asetamine toanurka. Sellistel puhkudel oli fotograafi harvaks instruktsiooniks modellile vaadata vaid kaamerasse ja lasta kehal kõneleda ülejäänu eest. Nii pildistas ta mitmeid tuntud kultuuritegelasi, nende seas olid nii kunstnik Salvador Dalí, moekunstnik Elsa Schiaparelli kui ka helilooja Igor Stravinski.
1950. aastal alustas Irving Penn moefotode ja kultuuritegelaste pildistamise kõrvalt seeriat oskus- ja lihttöölistest, mille nimeks sai „Lihtsad ametid”. Tavaliselt jäädvustas Penn nad seisvana, otsevaates ja tööriietuses, käes nende ametile iseloomulikud tööriistad. Need fotod portreteerivad väärikaid töölisi austaval moel, tuues esile nii konkreetsed ametid kui ka neid pidavad isiksused.
Irving Penni loomepärandi näiliselt eriilmelisi fotoseeriaid ühendab isikupärane kujutusviis, mis seisneb portreteeritavate erilises, nõudlikus ja detailitäpses jäädvustamises. Soovitud tulemuse saavutamiseks pildistas Penn kõiki modelle ühesugusel taustal. Näitusel esindatud kõige eripalgelisemad pildimaailmad on sündinud tegelikult ühes ainsas toas – Irving Penni ateljees.
Kuraatorid: Andreas Nilsson, John Peter Nilsson (Moderna Museet Malmö)
Näituse koordinaator: Maarit Puhm
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
Näituse korraldaja:
Moderna Museet, Rootsi
