Jonna Kina. Neli skulptuuri viieteistkümnes osas
Jonna Kina (1984) on multidistsiplinaarne Soome kunstnik. Filmi „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ eellugu ulatub aastasse 2019, mil kunstniku tähelepanu köitsid Teise maailmasõja ajal märtsipommitamises kahjustada saanud Amandus Adamsoni (1855–1929) ja August Weizenbergi (1837–1921) skulptuurid Eesti Kunstimuuseumi kogus. Filmi valmimisperioodi jooksul on ajaloolisele perspektiivile ootamatult lisandunud tänapäevased kihistused.
1944. aasta 9. ja 10. märtsil ründas Nõukogude Liidu lennuvägi Tallinna. Lauspommitamises said haavata ja hukkusid tsiviilisikud, purustuste ja tulekahjude tõttu hävis terveid linnaosi ning paljud inimesed kaotasid kodu. Teiste hulgas põles maatasa Eesti Kunstimuuseumi ajutine hoone. Enamik kunstiteoseid oli muuseumist varasematel aastatel evakueeritud mõisatesse, maakoolimajadesse ja mujale Tallinna kesklinnast vähem ohtlikesse kohtadesse. Raskemini liigutatavad tööd, nagu suuremõõtmelised maalid ja skulptuurid, jäid muuseumi keldrisse varjule, kuid põlengus tekkinud kahjustuste eest see ei kaitsnud.
1946. aastal toimusid kunstiteoste väljakaevamised muuseumihoone rusude alt. Leitud skulptuurid võtsid arvele ning restaureerimist alustasid skulptor ja maalija Henrik Olvi (1894–1972) ning skulptor Herman Halliste (1900–1973). Osa töid oli aga taastamatult kildudeks purunenud või liivataoliseks pudiks põlenud – kaasa arvatud Adamsoni „Päikesetõusu vaatamas“ ja „Laeva viimne ohe“ ning Weizenbergi „Kristus“ ja „Naise figuur. Tasadus“, mida saab näha Jonna Kina filmis.
Kina film on nagu liim, mis seob skulptuuride tükid taas üheks, kuigi teistsuguses kompositsioonis ja järjekorras, pakkudes sel viisil võimalust neid uuesti eksponeerida. Kunstnik pole teoste fragmentidele andnud hierarhilist tähtsust: kaamera rahulik libisemine muudab samaväärselt oluliseks kõigi nelja skulptuuri tükid – väikesest marmorkillust pooltorsoni. Kunstniku positsioon filmis on selge ning arvestav: austus konservaatori ja tema töö vastu, mida ta pühendumusega teeb.
Kina käsitleb loomist ja hävingut, osutades sõjas kahjustada saanud skulptuuride fragmentide kaudu muuseumi suurele rollile kunstipärandi säilitajana. Muuseum pole pelgalt kunstiteoste näitaja, vaid ka nende hoidja. Külastajale on nähtamatu see osa, mis jääb näitusesaalist välja: muuseumi kogud, nende lugu, tema inimesed.
Näitus on osa Kumu kunstimuuseumi 3. korruse püsinäitusest “Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.
Kuraator: Tiiu Saadoja
Näituse kujundus: Kaarel Eelma
Graafiline disain: Maria Muuk
Näituse korraldaja: Aleksander Meresaar
Näituse tehnik: Mati Schönberg
Täname: Marten Esko, Juta Kivimäe, Eha Komissarov, Aleksi Kraama, Kersti Kuldna-Türkson, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber; Artproof, AVEK, Jenny ja Antti Wihuri Fond, Lappeenranta Kunstimuuseum, Soome Kultuurirahastu, Valge Kuup Studio
Film “Neli skulptuuri viieteistkümnes osas” on valminud Lappeenranta Kunstimuseumi tellimusel koostöös Eesti Kunstimuuseumiga.
Galerii
Projektiruumid Kumu 3. korruse püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ on mõeldud selleks, et tutvustada vähetuntud (nais)kunstnike loomingut, kutsuda kaasaegseid kunstnikke ajalooga suhestuma ning käsitleda kunstiteaduses ja ühiskonnas aktuaalseid-probleemseid teemasid.