Kaheksakümnendad sulgudes
Asukoht: 4. korrus, B-tiib
Kahekskümnendate kunst oli väga mitmekesine. Oma mõju oli neoekspressionismil, uutel metsikutel, transavangardil, performansil, groteskil ja iroonial, kuid see, mis eristab kaheksakümnendate kunsti teiste kümnendite kunstist, oli just nimelt pöördumine mütoloogilise ainese poole. Käesolevale näitusele on koondatud need tööd ja ideed, mis ei kujunenud välja evolutsioonilise arengumudeli kohaselt, vaid kerkisid esile äkki. Sellest ka näituse nimetus – “kaheksakümnendad sulgudes”. Näitus esitab töid ja ideid, mis jäid ainult sellele kümnendile ainuomaseks.
Kaheksakümnendate kunst oli oma sotsiaalpoliitilise tausta tõttu mõnevõrra erinev eelmiste ja järgnevate kümnendite evolutsioonilistest arengumudelitest. Meenutagem märksõnu glasnost ja perestroika, meenutagem, et tegu oli dramaatilise aastakümnega, mis valmistas ette Nõukogude Liidu nimelise impeeriumi huku ja Eesti iseseisvumise.
Kaheksakümnendate aastate kunst reageeris muutuvale keskkonnale üllatavalt. Mitmed kunstnikud tõid uuesti käibesse Kalevipoja kui rahvuskangelase ja vabastaja. Näiteks võiks tuua Lembit Sarapuu ja Leonhard Lapini tööd. Kalevipoja temaatika oleks seitsmekümnendate ja üheksakümnendate kunsti ideestikus olnud täiesti mõeldamatu. Kõige selgemalt on ehk tollast ideestikku ja meeleolusid väljendanud Lembit Sarapuu oma töös “Kalevipoeg all-maailmas”. Huvitav on märkida, et all-maailma käsitleb tollase mentaalse keskkonna metafoorina ka Jaak Arro oma töös “Maa-alused tantsijad”.
Kui Kalevipoja puhul on tegemist eepose kangelaskujuga, siis kaheksakümnendatel ühed enim tähelepanu äratanud kunstnikud Jaak Arro ja Epp-Maria Kokamägi loovad oma müüdid ise, kuigi seda võib käsitleda ka vihjetena seni tundmatutele müütidele. Jaak Arro otse kui letargias viibivad figuurid meenutavad Valhallat ja Wagneri muusikat, mis muide oli tol ajal väga populaarne näiteks performansidel.
Omamüüdi loomine on iseloomulik ka Raoul Kurvitzale. Erinevalt Arro – Kokamäe monumentaalsusele on Kurvitz oma vormikäsitluselt lähemal Itaalia transavangardile. Hoopis teistsuguses vormilises võtmes ehitab oma müütilise maailma üles Einar Vene. Andres Toltsi ja Tiit Pääsukese puhul võib rääkida ainult detailidest, vihjetest müütilisele meie igapäeva elus. Samad jutustused esinesid ka graafikas (Eve Kask jt) ja skulptuuris (Ahti Seppet, Ülo Õun, Ellen Kolk, Mati Karmin, Kadri Metsik, Mare Mikof jt)
Kui Nõukogude riik lagunes, muutus ka 1980. aastate kunsti tähendus, sest keskkonda selle toimiseks enam polnud. Pateetline, kirglik ja irooniline müütidest ja rituaalidest küllastunud kunst sulgus ajaloo jaoks sulgudesse.
Kuraator: Ando Keskküla
