Koht, mis paneb liikuma
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Kuigi Kumu suveprojekti teema ei mängi vaataja suunamisel ja tööde valikul esmajärgulist rolli, ühendab osalevaid kunstnikke linnakeskkond ja erinevad suhted sellesse. Linn kui kunstikeskkond esitab väljakutseid ja oma piiranguid, kehtestab teatud rutiini kohale, ent paneb samaaegselt suhestuma, toime tulema ja tegutsema. Näitusele on koondatud erinevad lähenemisviisid, on spetsiaalselt Kumusse loodud projekte, muuseumi kogudesse kuuuluvaid kunstiteoseid ja silmatorkavaid töid jooksvast kunstielust. Kohta käsitletakse näitusel sümboolse suurusena, tööde valik hõlmab erinevaid tegevustikke ning linnaelule iseloomulikke situatsioone.
Näituse juhatab sisse urbanistlik kunst just täna siin ja praegu, “Ajaviil” kirjutamisest, tänavast, tänavakunstist, autoriteks Anton, Uku ja Rémi. Ruumiinstallatsiooniks muundunud kogemused linnakeskkonnast tegelevad mitte niivõrd tänavakunsti tõlkimisega muuseumigaleriisse, vaid tänavakunsti mõtestamisega just praegu, just siin. “Ajaviil” ei edesta vaatajale tänavate depressiivset aurat ega kehtesta suunavaid seisukohti. Pole mõtet teeselda, et muuseum on tänav või koostöö turvafirmaga esindab vabadust ja radikaalsust. Mängus on midagi muud – tänavakunsti kompostilt tärganud uute kunstiderivaatide teke ja kujundamisvõimalused. Tänavakunst kui hüppelaud.
Projekti autor Anton Koovit kommenteerib: “Tänavakunst ehk “kirjutamine” on olnud galeriide ning kunstimaailmaga tihedas seoses kirjutamise algusetapist peale. Tänu kunstimaailma teravapilgulistele impressaariotele on toimunud koguni paar globaalselt tugevat kirjutamise lainet, kus kirjutamine muutus haibiks (nagu näiteks 80’ndate alguses Hollandi kuraatori Yaki Kornbliti eestvedamisel toodi rühm NY kirjutajaid esmakordselt Euroopasse, tuues kaasa uskumatute mõõtmetega laine Hollandist Pariisini). Siiski ka kõige tugevamas turundamise möllus on osa kirjutajaid suutnud jääda kaineks ning kirjutamine on säilitanud oma elitistliku positsiooni. Elitismi peamiseks tunnuseks on kirjutamise suunatus kitsale asjatundlike rühmale. Tihtipeale omab kirjutamise tulemusena loodud taies AINULT kunstniku enese seisukohast tähtsat sõnumit, mis teenib tema enese kitsast esteetilist huvi. Parimal juhul reklaamib tehtud taies kunstniku nime. Kuid enamikel juhtudel tekitab tõelise tähenduse tööle tema asupaiga ning kodeeritud sõnumi vaheline pingestatud dialoog. Seoses kogu kirjutamise projekti näilise mõttetuse ning loovate isiksuset ennast väljapoole keerava appikarjega on galeerid tundnud suurt huvi säärase põneva energia kodustamiseks (pidades seda sarnaseks vabakunstiga). Enamikel juhtudel on säärane kodustamine jäänud nõrkade tulemustega. Selleks et tuua “kirjutamiskunsti” ruumilisse, loomingule kohandatud keskkonda, “valgesse kuupi”, peab osa tema originaalsusest kaduma ning tühjale kohale tuleb anda juurde uusi tahke. Sellega tegelebki meie loodud näitus. Tahkude keerutamise ning samas võimalikult paljude antud ajahetkes olevate energiate säilitamisega. Ajaviil on tükike jooksvast ajaloost. Me paneme korraks pausile ja vaatame mis hetkel tänavaaktivismis e. kirjutamises toimub.
Kuna asi valmib koha peal, siis tekstis, mida hetkel loed, saab ütelda vaid oletatavaid “pausile vajutamise tulemusi” esmastel oletustel saame tõdeda, et kirjutamise nähtus näitab endiselt tugevat arengupotentsiaali. Kõik oleneb vaid pilgu(objektiivi) teravusest ja sellest, millisele osale fokusseeruda. Skeptikute väljapaisatud väited, et kirjutamine (halvustavalt grafiti) on etableerunud ja klassikaliseerunud ei pea paika. Temast saab endiselt lõigata viilu, mis on värske. Meile loovutatud Kumu ruumis jookseb viil läbi kirjutamise peamiste kihtide: a) Stiil (konkreetne ajastu ja momendi tahk), b) Meetod, c) sõnum, d) värv, e) tehnika. Viil tuleb teravatipuline ja basserub akumuleerunud kirjutamise ajalool.”
Kaido Ole installatsioon “Koosolek” (2007) viib meid asfaldi – ja tolmulõhnalisest betoonlinnakust otse city tuiksoonele, büroohoone steriilsesse nõupidamisruumi. Vaatajal on võimalus kujutleda end koosolekut pidamas koos Ole kangelastega, ideaalruumis paikneva kontori kujutletavate töötajatega (kes Ole poolt üles pildistatud küll konkreetse kvartali konkreetsetes koosolekusaalides).
Ajaliselt vanimaks linnakihistuseks, millega näitusel tegeletakse, on nõukogude-aegne magala ja selle romantiline käsitlus läbi mitmekordse filtri – Kaarel Nurga sari “Sügisball” on Flickri kaudu fotohuvilistele tuttav jäädvustus selle kultusfilmi võtetest. Näitusesaalis otsib töö vastust küsimusele, kas on mõtet tänapäeva maailmas, kus igaüks võib arvuti ja odava videokaameraga filme teha, produtseerida olemasolevale filmile lisaks liikumatut pilti.
Maalijana tuntud Maarit Murka on pildistanud oma maale ekstreemses ruumisituatsioonis (“Fotofoobia”, 2007). Maalid muutuvad mahajäetud vangimaja keskkonnas osaks installatsioonidest, kuhu Murka on kaasanud sekundaarseid materjale. Need ruumijäädvustused edestavad femiinset suhet, mis keskendub subliimsele, salapärasele ja mõistatuslikule. Samuti soov anda edasi ängistust ja vahendada grotesket kogemust, mida hüljatud keskkonnad autoris äratavad.
Raoul Kurvitza “Pentatonic Color System II” (1994-1999) kuulub eesti kunstiajaloo esimeste heli, valgust ja ühendava elektroonilise kunsti hulka, mida esmakordselt oli eksponeeritud Sorose keskuse aastanäitusel “Olematu kunst”. Programm paneb luupima ringe, spiraale, ruute, tagurpidi pööratud viisnurka jms. kujundeid. Programm koosneb kaheosalisest värvuse ja kujundite tsüklist, mis on kokku kombineeritud 9 osalise muusikalise heliribaga, mille autoriks on Ariel Lagle.
Reet Aus, Ville Hyvönen, HULA ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid on ühendanud jõud projektis “Üle prahi”, mis käsitleb ülesrahvastatuse ja ületarbimise problemaatikat. Mis saab riietest siis, kui oleme nad ära visanud? Mis saab keskkonnast, kui inimkond jätkab samas vaimus?
Sel suvel võiksime kõik korra Kumu viienda korruse nurgasaalis aja maha võtta, aknast välja vaadata ja mõttes oma elustiili kriitiliselt analüüsida.
Kuraator: Eha Komissarov
Kunstnikud:
Anton, Uku, Rémi, Kaido Ole, Urmas Muru, Maarit Murka, Kaarel Nurk, Raoul Kurvitz, Ariel Lagle, Reet Aus, Ville Hyvönen, Marit Ahven, HULA, EKA moedisaini ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiili- ning fotoosakondade tudengid
Täname:
G4S, 3Step IT, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Kunstiakadeemia
