Kontsert-loeng „Bach. Soolo“
Kunstide süntees Kadrioru lossis: kontserdikava „Bach. Soolo“, barokkmaali esitlus ja Kadrioru lossis ajaloolise interjööri avastamine koos kunstiajaloolase Aleksandra Murrega.
Kavas:
J. S. Bachi soolosonaadid viiulile, solist Andres Mustonen
Barokiajastu kunsti ja muusika seostest kõneleb Aleksandra Murre
Esitatakse maaliteost Eesti Kunstimuuseumi kogust: Pompeo Batoni (1708–1787) järgi. Herakles ristteel. 18. sajand
Põhjamaade barokkpärliks nimetatud 1721. aastal ehitatud Kadrioru lossi peasaalis saab sel õhtul kogeda eri kunstide harmoonilist kooskõla ning kogeda muusika, kunsti ja arhitektuuri kokkupuutepunkte.
Muusikalise osa moodustavad pärlid kogu muusikaajaloo viiulirepertuaarist: Johann Sebastian Bachi viiulisonaadid aastatest 1720–1721 viiuldaja Andres Mustoneni isikupärases säravas esituses.
Kontserdiga tähistame ka J. S. Bachi 338. sünniaastapäeva. 1721. aastast pärineb ka kaunikõlaline viiul – tõeline kunstiteos, mida Mustonen mängib. Et tunnetada ühte hetke ajaloost eriti täiuslikult, tutvustame kontserdil ka kahte umbes samal ajal valminud kunstiteost: Pompeo Batoni maali ja Kadrioru lossi peasaali dekoori koos kõigi selles peituvate saladuste ja vihjetega.
Bachi soolosonaadid on mitmes mõttes tähelepanuväärsed teosed: need on kirjutatud viiulile kui sooloinstrumendile, neil puudub barokiajastule iseloomulik bassisaade ning sonaatide südameks on erisuguse – mängulise, humoorika ja tõsise karakteriga fuugad. Suurepärase viiuldajana tundis Bach hästi instrumendi võimalusi, siiski pole täpselt teada, kas keegi peale helilooja enda neid üldse tol ajal mängis. Alles pärast sonaatide kirjastamist 19. sajandil jäid need viiuldajate püsirepertuaari ning tänapäeval esitatakse ja salvestatakse neid väga sageli. Möödunud sajandi viiuldaja George Enescu nimetas Bachi sonaate „viiuldajate Himaalajaks“, pidades silmas teoste tehnilist nõudlikkust, kuid Bachi mõistes pole virtuoossus lihtsalt interpreedi enese esitlemine, vaid meisterlik mängutehnika on teose emotsiooni või karakteri väljendamise teenistuses.
Bachi mõtteviis on väga lähedane Andres Mustonenile, mistõttu on soolosonaadid tema esitluses eriti elavad ja filosoofiliselt laetud. Mustonen usub, et barokkmuusika võiks olla see, mis inimesi kõigest ümber toimuvast veidikeseks ajaks kõrgemale võiks tõsta.
Ma ütleks, et kunst hoiab inimesi üleval. Muusikat ei saa katsuda, seda ei saa kätte võtta. Sa pead seda kuidagi tajuma. Missugune õnn on elada maailmas, kui sa hakkad seda tajuma. See tähendab, et ma tajun ka muid asju teistmoodi. Me ei kujuta ette, kui palju see meid tegelikult aitab ja kui palju rikkamaks teeb ning ka rahustab. Kui sa hakkad seda tajuma, näed sa, et ükskõik mis olukord on, elu on ikkagi ilus. See on suur kingitus, et see meil on.
Andres Mustonen
Koos muusikaga saab saalis näha ka ühte maali, mis tuuakse publiku ette vaid selleks õhtuks. Tegemist on 18. sajandi rahvusvahelist edu nautinud itaalia maalikunstniku Pompeo Batoni teose „Herakles ristteel“ kordusega. Seda ja teisi kunstiteoseid ning nende seoseid ajastu muusika ja esteetiliste ideaalidega tutvustab kunstiajaloolane Aleksandra Murre.
