Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest
Madalmaade, Itaalia ja Prantsuse 17. ja 18. sajandi meistrite lillebukette, puuviljakorve, elegantselt kaetud hommikusöögilaudu ning jahitrofeesid kujutavad kompositsioonid on sajandeid paelunud vaatajaid maalitehnilise meisterlikkuse ja allegooriliste alltekstidega. Kõrvuti vanema maalikunstiga leiavad käesoleval näitusel eksponeerimist natüürmordižanriga tehniliselt ja temaatiliselt suhestuvad teosed Soome ja Baltimaade nüüdiskunstnikelt.
Ehkki terminit stilleven (holl ’liikumatud objektid’, ’vaikelu’) kohtab esmakordselt Hollandi inventariraamatutes 17. sajandi keskpaigas, ulatuvad vaikelukunsti juured 14. sajandisse, kui optilisi illusioone ja silmapetet (trompe l´oeil) tekitavad kompositsioonid olid armastatud interjöörielemendid. Vaikelukunsti kasvav populaarsus 15. sajandil oli seotud muutustega arusaamades inimese tajude osas ning vaatlust ja vahetut kogemust väärtustava empirismi esiletõusuga renessansiajastul. Žanri nimetusena käibel olev nature morte (pr ’surnud loodus’) kinnistus 18. sajandil Prantsusmaal ning rõhutas esemelise ja materiaalse poole kõrval vaikelude sümboolset, religioosset ja moralistlikku tasandit – viidet maise maailma kaduvusele.
17. sajandit ja 18. sajandi algust võib pidada natüürmordižanri kuldajastuks, eriti Madalmaades. Ehkki Prantsuse Akadeemia maaližanrite hierarhias madalaimal positsioonil, pakkus just natüürmort realistliku käsitluslaadi raamides parimaid võimalusi kõrgeks kunstiliseks kvaliteediks ja esteetiliseks peenuseks. Looduse lopsaka külluslikkuse ning inimkätega valmistatud tarbe- ja luksusesemete meisterliku maalitehnilise kujutamise kõrval on selle perioodi vaikeludes alati sisaldunud ka sümboolne tähendus, kommentaarid kaasaegsele sotsiaalsele tegelikkusele ja praegugi päevakajalisena mõjuv kriitika tarbimisharjumuste suhtes.
Kõrvutades 17.–18. sajandi Lääne-Euroopa natüürmorte nüüdiskunsti teostega laiendab näitus vaikelu retseptsiooni ning loob võimaluse kõrvutada ja võrrelda vaikeluga seotud teemade ja märksõnade (küllus, kaduvus, tarbimine) arengut Euroopa kunstikultuuris ja vaimulaadis läbi viie sajandi. Ajaloolise vaikelu meistritest on esindatud Willem Claesz. Heda, Pieter Claesz, Hans van Esseni looming. Eesti kaasaegsetest kunstnikest eksponeeritakse näitusel Lauri Sillaku, Aarne Maasiku, Tõnis Saadoja ja Toomas Kalve teoseid.
Esindatud kollekstioonid: Sinebrychoffi kunstimuuseum (Soome Rahvusgalerii), M. K. Čiurlionise nim Rahvuslik Kunstimuuseum, Ostrobothnia muuseum, Gösta Serlachiuse kunstifond, Tartu Kunstimuuseum, Vaal galerii, Maksla XO galerii, AV-arkki, erakogud, autorid, Eesti Kunstimuuseum.
Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud raamat. Raamatu rahvusvahelisse autoriteringi kuuluvad Fred Meijer (RKD – Madalmaade kunstiajaloo instituut), Matthias Depoorter (sõltumatu kunstiajaloolane), Viktoria Markova (A. Puškini nim Riiklik Kunstimuuseum, Moskva), Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii Sinebrychoffi kunstimuuseum) ning Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liit). Trükis annab ülevaate natüürmordi žanri koolkondadest ja alaliikidest Madalmaade ja Itaalia kunstitraditsioonis 17.–18. sajandil ning žanri ilmingutest ja peegeldustest nüüdiskunstis. Kataloogi artiklid põhinevad näituse eksponaatide valimil, aidates avada konkreetsete ajalooliste ja kaasaegsete vaikelude sümboolikat, maalitehnilisi väärtusi ja sotsiaalset sõnumit.
Näitust saadavad erinevad publikuprogrammid ja õpitoad.
Näituse kuraator ja kataloogi koostaja: Kerttu Männiste
Näituse ja kataloogi kujundaja: Peeter Laurits