Kumu Dokumentaal: Mark Soosaar 80. Autoriõhtu
Kumu Dokumentaal avaldab austust Mark Soosaarele, kes saab 12. jaanuaril 80-aastaseks.
Eesti filmi on võimatu ette kujutada ilma temata.
1970ndate alguses esile kerkinud dokumentalistina juurutas ta oma sugestiivsetes poetiseeritud filmides subjektiivsust, millesarnast polnud enne nähtud. See avaldus tegelikkuse kujutamises läbi jõulise autoriprisma, suisa provotseerivas lavastuslikkuses.
„Kihnu naine”, „Lasnamäe”, „Maised ihad”, „Härra Vene maailm”, „Pühapäevamaalijad”, „Jaan Oad”, „Aeg”, „Mängutoos Manilaiul”, „Kihnu mees” „Miss Saaremaa”, „Isa, poeg ja püha Toorum” – need kõik ja veel mitu teistki tema teost kuuluvad Eesti dokumentaalfilmi absoluutsesse tippu.
Aga on veel palju muud, näiteks „Jõulud Vigalas”, Pärnu uue kunsti muuseum, juba 40. korda toimuv Pärnu filmifestival, arvukad raadio- ja telesaated, mis on rohkem kui poole sajandi jooksul kujundanud meie filmi- ja kunstimaitset, väikerahvaste ja -kultuuride eest seismine, Kihnu kultuuri tutvustamine… – Soosaar on mees nagu orkester.
Esimest korda pärast restaureerimist jõuab tema autoriõhtul ekraanile lühifilm „Sadam udus” ja maestro enda valikul üks tema tippteoseid „Maised ihad” – koos autori kommentaaridega. Muuhulgas on ta lubanud avaldada vähetuntud fakte ka selle filmi valmimise loost.
„Sadam udus” (1986)
Marcel Carné kuulsa filmi „Sadam udus” tegelased otsivad suure ilma seest üht kindlat varjupaika ega suuda seda leida. Selle filmi kangelased Ida ja Johann-Voldemar Esna on oma kodusadama leidnud, hoolimata merelt puhuvatest tuultest ja kleepuvast udust, mis nende majapidamist alailma ümbritseb. Väga kõrgele eale vaatamata ammutavad nad elujõudu ja -rõõmu loodusest ja igapäevasest tööst.
Film jõuab ekraanile esimest korda pärast restaureerimist.
„Maised ihad” (1977)
„See film ei ole Viiralti loomingu ülistamiseks ega tema isiku taaselustamiseks tehud. See film ei taha ka luua uusi legende kunstnikust, tänu kellele me võime end pidada rohkemaks kui tegelikult oleme. Ei ole see ka kunstiteaduslik käsitlus ühe väikerahva graafiku elutööst. Ta on vaid üksnes… film.”
Nii alustab Mark Soosaar oma „Maiseid ihasid”, milles ta kõnnib Eduard Viiralti jälgedes Eestist Saami- ja Prantsusmaa ning Marokoni välja – tulemuseks on kollaažilik, poeetiline ja äärmiselt sugestiivne essee-film, mis avab Viiraltit ootamatutest vaatenurkadest, toob kaamera ette põnevaid tegelasi kunstniku modellidest kunstikogujateni ja näitab kunsti kui absoluuti, mille vastu saab tunda ainult kõikeneelavat kirge.
„See film on lausa võimatult eklektiline, kuid sellest hoolimata sulab kirev pildimaterjal imekombel tervikuks, pakkudes meile kunstielamust, mis nii harva maakeelse filmiga kaasneb,” nagu kirjutas 1978. aastal filmikriitik Lauri Kärk.
Nüüd peetakse seda üheks Mark Soosaare olulisemaks teoseks.
