Kunstivitamiin. Barokk ja Kalevipoeg
Loengut ja ringkäiku ühendava programmi fookuses on ajajärk, mil lossis kohtusid rahvuslik temaatika ja klassikaline kunstikultuur, ehituslikud laiendused ja riiklik kuvandiloome.
Lektor kunstiajaloolane Kerttu Männiste
Küsimused, mida Kadrioru lossiga ette võtta ja kuidas võimalikke muudatusi läbi viia, tõstatusid 1920.–1930. aastatel korduvalt. Pärast monarhia kukutamist Venemaal 1917. aastal jäi Kadrioru loss välja senisest kasutusest – polnud ju enam valitsejaid, kes siin suvitamas oleksid käinud. Samal ajal vajasid esinduslikku hoonet nii Eesti Vabariigi riigipea kui ka tärkav muuseumiinstitutsioon. 1921. aasta alguses läks Kadrioru loss Haridusministeeriumi kasutusse, et siia rajataks muuseum.
Veel kord pöörati lossi eluloos uus lehekülg 1929. aastal, mil seoses Rootsi kuningas Gustav V vastuvõtuga algas Kadrioru lossi kui Eesti riigipea residentsi ajajärk. Konstantin Pätsi võimuletulekuga seostuvad suuremad muudatused ja ümberehitused: Päts hindas kõrgelt uhket barokklossi kui tugeva võimu sümbolit ning soovis seda siduda rahvuspaatosega.
