Lavateri näoraamat. Valgustusajastu pilk inimesele ja kunstile
Näitus teeb katse vaadata portreekunsti Johann Caspar Lavateri silmade kaudu ning esitab ohtliku küsimuse: kas inimese näojooned räägivad tema iseloomust ja võimetest või ei? Šveitsis sündinud ja tegutsenud Johann Caspar Lavater (1741–1801), tänaseks peaaegu unustatud mees, oli tähelepanuväärne valgustusajastu mõtleja, protestantliku kiriku hingekarjane, kunstikoguja ja kirjanik ning mis peamine – maailmakuulsa suurteose „Füsiognoomilisi fragmente inimesetundmise ja ligimesearmastuse edendamiseks” autor.
Füsiognoomikat, mille juured on antiigis ja mis sai aluseks ka 1930. aastateks oma koletumal viisil väljakujunenud rassiteooriale, uuris ja propageeris Lavater kõige õilsamal eesmärgil – muuta maailma inimeste hingehoiu ja kristliku inimsõbralikkuse nimel paremaks.
Lavateri füsiognoomikaalased uurimused tuginesid kunstnike teostele, tuhandetele portreedele ning lähtusid soovist leida inimeste nägusid analüüsides üles Jumala enda nägu. Lavateri kui teadlast sütitas sisemine religioossus – usk, et Jumal lõi inimese oma näo järgi.
Lavateri seisukohad 18. sajandi teisel poolel – inimese välimus ja sisemus on omavahel tihedalt seotud; mida kaunim inimene, seda kõrgem moraal; ka inetutel inimestel on maailmas oma mõte, sest muidu poleks Jumal neid loonud jne – leidsid veel 19. sajandi keskpaigal palju pooldajaid. Tema „Füsiognoomilistest fragmentidest” ilmus mitmeid taskuväljendeid, mille abil seltskonda arvustati ning mis tõi käibele hoiatuse „Ära kunagi mine kodust välja maskita!”
Lavateri tutvusringkond oli muljetavaldavalt lai. Sinna kuulusid Johann Wolfgang Goethe ja Friedrich Schiller, samuti Eestis tuntud saksa maalikunstnikud Anton Graff ja vennad Kügelgenid, Tallinna apteeker Johann Burchard VII, Vene keiser Paul ja keisrinna Maria Fjodorovna. Neist ühed nägid Lavateris oma aja heategijat, teised lootusetut fantaseerijat, kel puudus igasugune reaalsustaju, kuid kel oli ometi julgust vaadata maailma uuel ja harjumatul viisil.
August Friedrich Oelenhainz. Lavateri portree. 1788. Eesti Kunstimuuseum