Mark Raidpere. Viis teost
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Mark Raidpere sai 2005. aasta saavutuste eest – edukas osalemine Veneetsia biennaalil Eestit esindanud isikunäitusega “Isolaator” ja välisnäitustel – Hansapanga grupi kunstipreemia. Nagu sel puhul tavaks, kaasneb rahalise autasuga (5000€) võimalus pidada korraliku eelarvega näitus kõigis kolmes Balti riigis.
Noass’i galerii väljapanek Riias toimus käesoleva aasta varasuvel, nüüd on käes Kumu kord ja viimasena eksponeeritakse pidevas muutumises olevat komplekti Vilniuses Kaasaegse Kunsti Keskuses. Huvitav tõend protsessi viljakusest kunstnikule on see, et Kumu näitusel näeb Eesti publik konkreetselt kaht videotööd, mis on filmitud Riias, näituse ettevalmistamise ajal. See osutab, et Hansapanga grupi kunstipreemia ei toimi mitte üksnes Balti kunstielu elavdajana, vaid on premeeritud kunstnikule ka tähtis produktsioonimehhanism ja motivaator.
Raidpere ilmus silmapiirile üheksakümnendate keskpaigas ambitsioonika elustiili- ja moefotograafina. Tema piltide tundetoon vastas toona Eesti fotos esile kerkinud maneristlikule trendile, mille eufooriline pildikeel tõotas identiteetide lõputut konverteeritavust glamuursetes rollimängudes. Raidpere esimest otsustavat sammu kunstis, 1997. aastal toimunud isikunäitust “Io” iseloomustab moefotole vastanduv autoripositsioon. Tegemist on autoportreelise fotoseeriaga, milles kunstnik kaameraga dialoogis taasetendab piirseisundini jõudnud isikliku hingelise kriisi dünaamikat. “Io” (itaalia keeles “mina”) tugevuseks on piltidest õhkuv äärmuslik isiklikkus ja avalikkus – neis vastandeis võimenduv psüühiliste pingete katarsis. See saab võimalikuks üksnes tänu rangele töömeetodile.
Kunstiteose valmimine on Raidperele siiani äärmiselt isiklik protsess. Ta töötab alati assistentideta ja tihtipeale laseb oma pildimaterjali enne lõplikku vormistamist pikalt laagerdada. Kõnealune fotoseeria on omandanud 1990-ndate klassika staatuse ning kuulub juba ammu Eesti Kunstimuuseumi kogusse. Perfektsionistist Raidperele pole edupinged seega kunagi päris võõrad olnud, pigem on ta osanud need konverteerida motivatsioonimootoriks, mis teda ärksana hoiab. Hoolimata oma viimaste aastate rahvusvahelisest edust kustnikuna jätkab Raidpere töötamist fotograafina mitmete Eesti naiste- ja sisekujundusajakirjade juures, kuna tema enese sõnutsi “jätab see variant mõlemal alal õhku ja ruumi aktiivse tööperioodi vahel mõtete kogumiseks”.
Mõjutatuna vahepealsetest filmiõpingutest Pedas on Raidpere 2001. aastast kunstis keskendunud põhiliselt videole. Ehk on see just meediavahetus, mis aitab tal luua distantsi oma igapäevatööga. Video orienteeritus protsessuaalsusele võimaldab kunstnikul jäädvustada ettevaatlikult kaamera jaoks üles seatud intiimseid dialoogihetki suhtlusest oma lähedastega.
Raidpere esimene video “Isa” – üksiku vana mehe portree läbi Lasnamäe poissmehekorteri atmosfääri – on avamänguks tervele oma lähedaste uurimuslike portreede seeriale, mille võttis kokku Veneetsia biennaali isikunäitus “Isolaator”. Nii nagu video “Voiceover” (2005) on eelkõige autoportree isaga, on ka praegusel näitusel sellest paketist ainsana eksponeeritud “Shifting Focus” (2005) autoportree emaga.
Kunstnik on neis töödes teravalt teadlik kaamera sotsiaalsetest funktsioonidest pihtimuslike stseenide orkestreerimisel – tekkivad paralleelid reality-TV formaadiga, mida ta mitmetes oma videotöödes vastukarva paitab. Kellegi pildistamine seevastu võib Raidpere puhul tähendada ettekäänet ja soendusharjutust uue video ülesvõtmiseks. Kaamera – mida võiks pärast kõiki neid töid naljatamisi Raidperede lemmikloomaks, kõiki osalisi ühendavaks pereliikmeks pidada – toimib samas maskina, mis kaitseb autorit liigagi isikliku materjali psüühilise ülekoorma eest. Samas on kaamera kohalolus alati ootust ja valmisolekut, et juhtuda võiks midagi pöördumatult olulist.
Kõneldes Kumus välja pandud komplektist, tuleb see materjal nii vaatamisrežiimi kui ka autori intensiooni silmas pidades kaheks jagada. Näituse esimeses ruumis skriinitakse 40-minutilist kunstnikudokki “Viis valvurit”, mis on sündinud Riias Arsenalsi ja Läti kunstimuuseumi saalitädide intervjuudest. Sotsioloogiline huvi erinevate elukäikude, kuid sarnase ühiskondliku positsiooniga tegelaste vastu tuletab meelde Raidpere varasemat vangidega hittvideot “Kümme meest” (2003). Ent mõistagi pole siin selget sotsiaalset stigmatsiooni pinget kruvimas ja enesestmõistetavuse tasandil huvitab autorit eelkõige nende tegelaste suhe oma ametisse ja kunsti, mis neid kogu aeg ümbritseb, ja eriti nüüdisaegsesse videokunsti, millega ta ise tegeleb.
Teise näitusesaali on ühisesse, suhteliselt kitsasse keskkonda kombineeritud eri vaatamisviise ühendav neljast tööst moodustuv tervik. Ilmselt kujundab meeleolu ruumis domineeriv “Shifting Focus” – pihtimuslik dialoog ema ja poja vahel, kus viimane justkui iseennast sundides üritab midagi väga olulist emale ära öelda. Mustvalges, dokumentaalsust rõhutava kareda ülesvõttega video põhiosas – esitatud piklikus kinoformaadis, mis lähtematerjalile omakorda võõritusefekti lisab – domineerib poja dramaatiline eneseavamisponnistus ja ema ning ka vaataja venitatud ootus, et see miski, mida me ootame, lõpuks ära öeldud saaks. Seda raamib argisem, värviline ja tavaformaadis lõik kaamera, valguse ja “esinejate” ülessättimisest.
Üsna komplitseeritud sisestruktuur annab tööle tervikuna nii etenduse kui ka eheda kordumatu hetke tunnusjooni. Mõistagi libiseb ka vaataja tähelepanufookus seda tööd uurides pidevalt edasi-tagasi nende kahe näilise vastandi vahel. Sellele sekundeerib üks videoluup, alles näituse ettevalmistamise ajal perekonnaarhiivist leitud “õnneliku lapsepõlve” fragment materjalist, mille kunstniku isa on 1976. aastal 8 mm kaameraga üles võtnud. Me näeme samu tegelasi kui videos “Shifting Focus” peaaegu kummituslikult samasuguses vastanduses.
Installatsiooniruumi teise telje moodustavad Riias geibaaris filmitud video tantsivast poisist (“Andrey/Andris”, 2006), kes selles ruumis paratamatult kunstniku alteregona mõjub, ning “Suvi 2006” (2001), polaroidfoto vaatega ühe Lasnamäe maja akendele. Siin me siis nüüd taas oleme – Raidpered, ühe lõhestatud perekonna sisedraamad, nende elu, mälestused ja elukoht lähivaates ning kunstniku ebamäärane süütunne. Mark Raidpere on lavastanud meile ühe napi, katkendliku jutustuse identiteedist ja enesetunnetusest. Pihtimuslikkust on selles taas kord täpselt niipalju, et käivitada vaatajas fabulaator, panna teda millelegi väga intiimsele kaasa elama.
“Inimlikkus ja ausus, millega kunstnik käsitleb oma teostes suhteid üksikisiku ja ühiskonna vahel, oli otsustav ka Mark Raidpere valimisel Hansapanga aastapreemia laureaadiks,” on Maria-Kristiina Soomre kirjutanud käesoleva näituse voldikus.
Kuraator: Hanno Soans
