Mikkeli muuseumi 25. juubelile pühendatud seminar
Toimumiskoht: Kadrioru kunstimuuseumi banketisaal
Mikkeli muuseumi 25. juubelile pühendatud seminar, mis keskendub Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni üleandmise, muuseumi rajamise ja avamisega seotud tegevustele.
Ühtlasi soovitakse heita pilk taasiseseisvumisjärgse Eesti kunstiilma kujunemisele, et mõista paremini kollektsiooni riiklikule muuseumile üleandmise konteksti, kunstikogu omamise ohte ja võimalusi, kunstituru professionaliseerumist ning sealtkaudu tingimusi, milles sündis Johannes Mikkeli nõukogude režiimi ajal loodud enam kui 600 esemest koosnev kunstikogu.
Seminaril räägivad muuseumi rajamisest, selle algusaegadest, kollektsionäärist ja kollektsioonist toonane Eesti Kunstimuuseumi direktor Marika Valk, kollektsiooni uurimisega tegelenud kunagised muuseumi teadurid Mai Levin ja Jüri Kuuskemaa ning 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumis Mikkeli muuseumi esimese kuraatorina tööd alustanud dr Kadi Polli.
Oma kogemusi professionaalse kunstituru ja kunstioksjonite traditsiooni arendamisest Eestis jagab samuti 25 aasta eest avatud Haus galerii juht Piia Ausman.
Seminari avab Aleksandra Murre (Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi direktor), üritust modereerib dr Greta Koppel (Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi kuraator).
Üritusest valmib videosalvestus Eesti Kunstimuuseumi arhiivi.
Johannes Mikkel (1907–2006) alustas kunsti kollektsioneerimist juba gümnasistina 1920. aastatel Tartus, kui antikvariaatides liikus rohkelt varem baltisaksa kogudesse kuulunud või Nõukogude Venemaalt Läände emigreerunutele kuulunud vara. Sellesse kogusse kuulus Mikkeli endi sõnul muu hulgas nii keskaegne altar, varast Saksa graafikat ja vanu maale. Paraku hävis see kollektsioon Tartu pommitamises 1941. aastal. Kollektsioon, mille Johannes Mikkel 1994. aastal Eesti Kunstimuuseumile kinkis, on rajatud Tallinnas, kuhu Mikkel Tartust pages. Mikkeli kogu on oma iseloomult valdavalt antikvaarne, hõlmates valdavalt Lääne-Euroopa vanade meistrite maale, graafikat, Lääne-Euroopa, Vene ja Idamaade ajaloolist portselani ning ajaloolist mööblit, lisaks üksikute näidetena arheoloogilisi esemeid. Eesti kunsti kogu Mikkeli kollektsioonis on arvult tagasihoidlik, kuid selles avaldub selgemini kollektsionääri päästetöö missioon (Ants Laikmaa pastellmaal Marie Underist, Rahva Hääle toimetusest „formalistliku prahina“ kõrvaldatud Konrad Mägi Obersdorfi maastik).
Mikkel töötas terve elu kaubanduses, alates 1948. aastast Suur-Karja komisjonikaupuluse juhatajana, kus töö võimaldas luua kontakte mitmete kunstiteoste müüjate ja (sala-)kollektsionääridega, sh üle Nõukogude Liidu. Hiljutine kogude uurimine on näidanud, et Mikkeli kogu sisaldab ajalooliselt Eestis olnud kunstiteoseid rohkem kui siiani on arvatud.
Ettevalmistustööd Johannes Mikkeli kogu muuseumile üleandmiseks algasid juba 1970. aastatel muuseumi tolleaegse direktori Inge Tederi eestvedamisel. Muuseum töötas kollektsiooni süsteemsemalt läbi ja korraldati näitused nii tema graafikakogust (näituse ja kataloogi koostaja Mai Levin) kui ka tarbekunsti kogust (Jüri Kuuskemaa). Paraku jäi kollektsiooni üleandmine tookord soiku, tegudeni jõuti alles 1990. aastatel, kui lepiti kokku, et muuseum säilitab kogu tervikuna koos selleks eraldi rajatud muuseumis. Muuseumi hooneks sai Kadrioru lossikompleksi kuulunud endine lossi köögihoone. Ulatuslike renoveerimistööde tulemusena sai muuseum kaasaegseima muuseumi sisseseade (sh kliimaseadmed ja turvalisus). Paralleelselt samal ajal, 1996. aastal, leidis muuseumis aset ka seni suurim kunstirööv, sündmus, mis toob ilmekalt esile nii ajastu oportunistliku vaimu kui ka muuseumide turvalisusnõuete küsimuse.
