Modernismiaja klassikud. Andrus Johani ja Kaarel Liimand
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Sõbrad ja saatusekaaslased Andrus Johani ja Kaarel Liimand lõpetasid 1933. aastal kunstikooli “Pallas”, olid mõlemad juba tunnustatud kunstnikud. Nende isiksus küpses tavatult kiiresti. Nagu realistide puhul tavaline, kuulusid rahvalähedus ja teemade võrdsus Johani ja Liimandi loomingu alustõdede hulka. Tõsise huviga kompisid mõlemad kunstnikud ilusa ja inetu piire, tegelesid tavaliste inimestega, kelle terase silmaga nähtud lugusid nad jutustasid.
Tartust ja Pariisist kujunesid Johani-Liimandi jaoks nende elu geograafilise ja kunstilise haarde olulised äärepunktid. Nagu tunnistavad mõlema kunstniku linnavaated tundsid nad põhjalikult linna topograafiat ja erinevaid ilmeid, olid näinud nii selle Tartu Ülikooli klassitsistlikus arhitektuuris kehastuvat apollonlikku kui ka agulite dionüüsilist palet. 1937. aasta Pariisi-reis viis nad tsivilisatsiooni keskpunkti. Suurlinn Pariis nihutas kunstnike vaatepunkti igas mõttes kõrgele. Pariisi vaadetes vahendasid nad anonüümselt kulgeva suurlinna elu kogemust.
On ootuspärane oletada, et nii Liimand kui Johani jagasid Tartu kunstiboheemlaste elustiili, mille juurde kuulus ühel või teisel eluperioodil ateljees külmetamine, pikad kohvikuvestlused, väljasõidud loodusse, vahel ka pummeldamine. Nii mõneski töös näeme selle boheemlaselu idüllilist poolt – jõudehetki, “eineid murul”, millel on kunstiajaloos pikk traditsioon. Teisalt valdas Johani ka meeleheitliku, ohjeldamatu lõbususe teemat, teda huvitanud kõrts kui lihtsa inimese elumuredest vabanemise paik, agulimiljöö ja kõrts on põrgu, emotsionaalse põrgu, metafoorid.
1930. aastail külas kogu Euroopas loosung nõudmisega tagasi pöörduda maaelu lihtsasse maailma, mis tihti ühendati kodu ja kodumaa kujundiga. Talupoeglikule, Eestiski põliselt juurdunud elulaadile koos aastaaegade vääramatus rütmis vahelduva töö ja harmoonilise eluga looduse rüpes osutati kui paradiisliku elu võrdpildile. Moraalset ilu kandev töö teema tõlgendus ei ole võõras ka Johanile ja Liimandile.
1940. aastal, mil Eestis kehtestati Nõukogude võim, võimendusid kunstnike loomingus uued motiivid ja kangelased, sh. tööliskond kui poliitiliselt aktiivne jõud. Nii Johani kui Liimand kavandasid suuri kompositsioone, kuid ei jõudnud neid lõpetada, sest mõlemad hukkusid Teise maailmasõja sündmuste keerises. Nende põgus, kuigi tihe seotus nõukogude võimuga selle kehtestamise esimesel aastal aitas paradoksaalsel viisil hiljem elavana hoida “Pallase” kui erakordse vormikultuuriga maalikoolkonna müüti.
Kuraator: Tiina Abel
Kujundaja: Tiit Pääsuke
