Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis 20.03.2015 – 09.08.2015

Asukoht: 4. korrus, graafikakabinet

Käesolev näitus on tagasihoidlik pühendus 20. sajandi kunsti ikooni Kazimir Malevitši (1878–1935) maali „Must ruut” 100. sünnipäevale. Pretendeerimata ammendavale käsitlusele, soovib see sellegipoolest pakkuda põnevat ja mitmekülgset valikut „Musta ruudu” tõlgendustest Eesti kunstnike töödes.

Malevitš dateeris „Musta ruudu” 1913. aastaga, kui tema, luuletaja Aleksei Krutšjonõhhi ning maalija ja helilooja Mihhail Matjušini koostöös sündis futuristlik ooper „Võit Päikese üle”, mille geomeetriliste lavakavanditega seostas ta „Musta ruudu” idee tekkimist. Maal ise valmis aga tõenäoliselt 1915. aasta suvel Malevitši loodud maalisüsteemi – suprematismi – visuaalse manifestina, kehastades loobumist loodust jäljendava kunsti traditsioonist ja taotlust kehtestada abstraktse kunsti iseseisvaid reegleid. Malevitš esitles suprematistlikke töid 1915. aasta detsembris „Viimasel futuristlikul maalide näitusel 0,10 [null, kümme]” Petrogradis, kus paigutas „Musta ruudu” ikooninurka, teiste tööde suhtes ülimuslikuna. „Must ruut” oli kaanekujutiseks suprematismi ideid tutvustaval brošüüril „Kubismist ja futurismist suprematismi” (1916), mis ülistas seda „puhta loomingu esimese sammuna kunstis”.

„Vormide null”, visuaalne tabula rasa „Must ruut” on ülilihtne ja samas avatud tähendusega kujutis: autori silmis oli see uue kunsti algelement ja ühtlasi avangardi esteetika lõputu potentsiaali sümbol. 1920. aastatel hakkas Malevitš käsitama suprematismi universaalse süsteemi, elukeskkonna ümberkujundamise mudelina, mis ulatus esemete ja ruumikujunduse teostustest uue arhitektuuri ja kosmoseaparaatide visioonideni. Malevitši kavandite tuumaks oli sageli musta ruudu motiiv; ta tegi „Musta ruudu” maalist autorikordusi (teadaolevalt 1923., 1929. ja umbes 1931. aastal) ning signeeris selle kujutisega oma kirju ja töid. Musta ruudu märki kandsid varrukatel Malevitši õpilased; seda kujutati tema kirstul pea kohal ja hauamärgil.

Seega muutus „Must ruut” Malevitši kunstnikumütoloogia oluliseks osaks, laiemalt aga – avangardi radikaalsust sümboliseerivaksteoseks, millest ei pääse ei moodsat ega ka postmodernset kunsti käsitledes. „Musta ruudu” kordusi tegid Malevitši õpilased juba tema eluajal; hilisemaid tõlgendusi, nii vene kui ka Lääne kunstis, on raske kokku lugeda. „Mustast ruudust” on saanud kaasaegse kunsti nurgakivi, mille otsa komistab iga noor kunstnik: seda lahti mõtestades, aga ka sellele kui kunstimaailma fetišile vastu hakates ja seda dekonstrueerides. Tänu rohketele hommage’idele ja tsitaatidele on „Must ruut” ammu lahkunud autori omistatud tähendusväljast: sellest on saanud omaette tegelane, kes elab iseseisvat elu teiste kunstnike töödes. Selle protsessi on tabavalt kokku võtnud Riikliku Vene Muuseumi näituse „Musta ruudu seiklused” (2007) pealkiri, mis on kaudselt inspireerinud ka siinse väljapaneku ideed.

Oma panuse musta ruudu narratiivi on eri aegadel ja meediumites andnud ka Eesti kunstnikud, avades erinevatele autoritele ja ajastutele iseloomulikke lähenemisi. Malevitši kaasaegsele Eesti Kunstnikkude Rühmale pakkusid vene avangardist enim huvi kubofuturism ja konstruktivism. Ometi leidub Kumu püsiekspositsiooni kuuluval Arnold Akbergi maalil „Vaade Toompealt” (1924) musta ruudu motiiv – kujutatud naistegelase rinnaehe. Siinsel näitusel on must ruut Akbergi „Konstruktsiooni” (1928) tuum, millest kasvab välja kompositsioon. Musta ruudu või ristkülikute motiiv Teise maailmasõja eelses raamatugraafikas seostub küll rahvusvahelise avangardi geomeetrilise esteetikaga, kuid viimase kujunemises on olulist rolli mänginud Malevitši õpilane El Lissitzky.

Esimesena Eesti kunstnikest uuris ja tutvustas süstemaatiliselt Malevitši ideid, küll juba Teise maailmasõja järgsel perioodil, Leonhard Lapin. Tema kontseptualistlik kunst on paljuski ajendatud suprematismist, siin leidub nii heroiseerivaid kui ka iroonilisemaid „Musta ruudu” tõlgendusi. Lapini SOUP ’69 aegse mõttekaaslase Andres Toltsi sarjas „Formularid” (2004) on aga must ruut üks paljudest motiividest, mis sürrealistlikult sekkuvad nõukogude blankettide bürokraatlikku maailma. Varasema, kuid pigem võimaliku kui otsese viitena võiks välja tuua Ülo Soosteri informatsiooniühikute järjestikust tuletamist visualiseerivat illustratsiooni kogumikule „Füüsika: lähedane ja kauge” (Moskva: 1963): kujutatud on must ruut, kuid jääb küsitavaks, kuivõrd pidas Sooster meeles Malevitši teost. „Musta ruuduga” vältimatu assotsiatsiooni probleemi kaasaegses kultuuriteadvuses toob esile ka Flo Kasearu projekt „Ruumipoliitika” (2014, koostöös Aleksandr Roslini, Jaan Rõõmuse ja Ronald Uusiga), kus Õhtulehe kuulutuste lehel lisatud vabaks jäänud ruumi must ristkülik või ruut.

Ühe printimissessiooni tulemusel valminud installatsiooni „Musta ruudu hajumine” (2008) jaoks otsis Kiwa eelkõige ühtlase pinnaga lihtsat kujutist, mis printerikasseti tühjenedes muudaks värvi ja lõpuks „ära kaoks”. Kuid paratamatu seos Malevitši teosega muutis kujutise nullini viimise teemat ainult võimsamaks. „Musta ruudu” muutumisele arhetüübiks, millest ei pääse tühjuse, kadumise, aga ka lõpmatuse teemat käsitledes, osutavad ka Ats Nukki meditatiivselt mõtisklevad teosed. Teised käesolevale näitusele kaasatud Kiwa tööd arendavad „Musta ruudu“ seoseid tühjuse teemaga iroonilise mängu võtmes, puudutades ka selle tühjaks tähistajaks muutumise probleemi kaasaegses infovoolus ja popkultuuris. Aktiivselt suhestub aga „Musta ruuduga” Villem Jahu „Hukkamine” (2006/2008), mis lavastab autoriteedile vastuseisu viimast astet, kust järgmine samm on vaid „isatapp”.

Enn Põldroosi maal „Stardiasend” (2009) pole taaskord ühemõtteliselt tõlgendatav „Musta ruudu” tsitaadina, kuid haakub hästi „Musta ruudu” kui kaasaegse kunsti lähtepunkti temaatikaga. Teravamat sotsiaalset teemat toob sisse Aleksei Gordini diptühhon „Must ruut” (2014), mis viitab hoopis prügikonteinerisse vaatava asotsiaali ees avanevale vaatele. Hanno Soansi teos-žest „Absolute Nafta I” (2003) on hommage Aleksandr Breneri ikonoklastilisele aktsioonile: 1997. aastal joonistas Brener Malevitši maalile rohelise dollarimärgi paljastamaks kriitiliselt avangardi juhtfiguuri pärandi muutumist rahaliseks ekvivalendiks. Omakorda lisas Soans nii raha kui ka ikoonidega seostuva kuldse dollarimärgi Eesti minimalistliku maali klassiku Sirje Runge teosele.

Sirja-Liisa Eelma „Malevitši must kas(s)t” (2006) on kunstiprojekt-uurimus, mis naudib mängu eri kujutiste ja sõnade vahel tekkivate seostega. Mängulise uurimuse-analüüsi teostab ka Janno Bergmann „Malevitši „Musta ruudu” dekonstruktsioonis” (2000/2010), tuletades Malevitši teoreetiliste tabelite vaimus tema teose potentsiaalsete elementide valemi. Spetsiaalselt näituse jaoks valminud Tanja Muravskaja fotodiptühhon arendab tema „Positsioonide” sarja (2008) kuuluvas autoportrees tõstatatud identiteedi teemat, sulandades ühte kunstniku keha temaatika ning „Musta ruudu” kui konflikti, aga ka paindumatuse ja edasipürgimise sümboli.

Näitusega kaasneb „Musta ruudu” teemaliste trükiste väljapanek Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus.

Näituse kuraator: Elnara Taidre
Näituse kujundajad: Raul Kalvo ja Helen Oja
Graafiline disain: Külli Kaats

Täname:
Tartu Kunstimuuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Janno Bergmann, Sirja-Liisa Eelma, Aleksei Gordin, Villem Jahu, Flo Kasearu, Kiwa, Tanja Muravskaja, Ats Nukki, Hanno Soans, Aaro Sosaar, Mare Vint