MustonenFest 2025
J. S. Bach. Sonaadid viiulile ja klavessiinile
Andres Mustonen (viiul),
Imbi Tarum (klavessiin),
Ene Nael (klavessiin),
Svetlana Vest (klavessiin, Iisrael)
Üks sihikindel viiuldaja, kolm graatsilist klavessinisti, kuus lummavat sonaati – talvine õhtupoolik täies sisemises ilus.
Bachi sonaadid viiulile ja obbligato klavessiinile olid omas ajas erandlikud – põhiliselt oli ju levinud triosonaadi vorm sooloinstrumendile ja nummerdatud bassiga saatele, mida mängija ise kujundas. Siin aga põimub keerukas ja väljendusrikas, täielikult autori poolt kirjapandud klavessiinipartii viiuli partiiga – see on dialoog, koos kulgemine, teineteisega arvestamine, aga ka omamoodi pingeline enese proovilepanek. Sonaatide rikkalik tundeskaala ilmutab end baroksete struktuuride rangusest hoolimata selgelt ja mõjusalt. Minu jaoks on eriti võluvad aeglased osad – kord poeetilised, kord mõtlikud, vahel jälle unistavad ja kurvad. Oleme Andres Mustoneniga korduvalt esitanud kõiki kuut sonaati ja ikka pakuvad need midagi uut – see on kui avastamisprotsess, mis ei lõpe kunagi. (Imbi Tarum)
Johann Sebastian Bachi kuus sonaati viiulile ja klavessiinile (BWV 1014–1019) valmisid tõenäoliselt vahemikus 1717–1723, mil helilooja elas ja töötas Kötheni õukonnas. Et sealne valitseja vürst Leopold järgis kalvinistlikku usutunnistust, siis polnud vajadust kirikumuusika järele ning Bach keskendus põhiliselt instrumentaalteoste komponeerimisele. Hiljem Leipzigis tegutsedes pöördus helilooja nimetatud sonaatide juurde korduvalt tagasi, tehes mitmeid muudatusi ja täiendusi. Meistri eluajal teosed trükki ei jõudnud, kuid käsikirjaliste koopiatena levisid kiiresti ja olid väga populaarsed. Helilooja poeg Carl Philipp Emanuel pidas neid oma isa loomingu paremiku hulka. Ehkki kõik kuus sonaati on triosonaadid, erinevad nad märgatavalt karakterilt ja meeleolult. Täna esitatavad kolm on neljaosalised ning järgivad kirikusonaadi (sonata da chiesa) tempolist ülesehitust, alates aeglase osaga. Kiirete osade ühisnimetajaks on fuugalikkus; aeglased osad on jällegi väga mitmekülgsed, hõlmates viiteid erisugustele barokiaegsetele muusikažanritele. Muusikateadlane George J. Buelow on leidnud, et need sisaldavad mõningaid Bachi kõige kaunimaid ja sügavamaid mõtisklusi tõsiste ja kurbade tunnete teemal.
