Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland
Asukoht: 4. korrus, projektiruum
Kumu 4. korruse projektiruum on nõukogude aja Eesti kunsti püsiekspositsiooni mobiilne laiendus, mille üks eesmärke on luua dialooge eri põlvkondade kunstnike vahel. Projektiruumi seekordne näitus keskendub Tartu kunstiõpetaja ja kunstniku Silvia Jõgeveri (1924‒2005) 1960.‒1970. aastate loomingule.
Jõgeveri esmapilgul unenäolistena mõjuvate, samas trotsliku ja melanhoolse atmosfääriga töödes on keskne elu metafoorina toimiv lavamotiiv. Tema loomingu puhul on seni jäänud tähelepanuta, et kunstniku pildiruumides on kandev roll enamasti naistegelastel. Kujutatud naised on kunstniku antud rollides tihti aga ilma näota. Nad näivad justkui jõuetud ja passiivsed olukorras, kuhu nad on paigutatud. Mitmed Jõgeveri mängulised teosed väljendavad jällegi usku naisesse, tuues esile naise potentsiaali aktiivselt tegutseda.
Silvia Jõgeveri teoseid vaadates on oluline arvestada, et kuigi nõukogude perioodi ametlik retoorika jutles sugudevahelisest võrdsusest, oli tegemist mõneti näilise või osalise emantsipatsiooniga. Ühiskonnas kehtisid teatud rolliootused, mis tähendas tööl käivatele naistele tihti topeltkoormust, kuna kodune elu ja pere eest hoolitsemine jäi enamasti samuti nende õlule.
Lisaks on Jõgeveri maalides esile tulevate teemade valik 1960.−1970. aastate kontekstis üsna erandlik. Naistevastane vägivald pole olnud teema, mida selle perioodi kunstnikud oleksid tahtnud, osanud või julgenud kujutada. Samuti ei leia kõnealuse perioodi kunstist teoseid, mis tooksid esile naise isiklikku elu puudutavaid probleeme ja otsustusvabaduse küsimusi.
Kaks erinevat konteksti – nõukogude perioodi ja nüüdisaja – sildab näitusel Kadi Estlandi (1973) looming. Estlandi poliitiliselt laetud, absurdimaigulised kujundid ja teosed, kus ta kaaperdab ning defineerib ümber ajalooliste tikandite pigem hillitsetud ja traditsioonilised pildimaailmad, mõjuvad omamoodi teraapiliselt. Seda eriti tänasel päeval, mil agressiivselt konservatiivne maailmavaade on üha jõulisemalt avalikku ja isiklikku ruumi trügimas.
Silvia Jõgeveri ja Kadi Estlandi teoste ühiskondlik taust on küll erinev, kuid just probleemistik, mida teosed puudutavad, loob kõnekad dialoogid. Mõlema autori tööd viitavad naist ja tema elu ümbritsevale ja kujundavale, aga ka naise elu ja valikuid tingivale keskkonnale. Näitusele koondatud kohati absurdsed, kuid empaatilised, mitmel juhul ka autoportreelised teosed osutavad problemaatilistele suhetele indiviidi ja ühiskonna vahel. Kunstnike õngitsustöö tulemusel saavad need komplekssed seosed ja probleemid ühiskondlikus plaanis enam nähtavaks.
Näitusel osaleb tekstiiliobjektiga ka kunstnik ja disainer Sandra Kosorotova (1984).
Kuraator: Eda Tuulberg
Kujundaja: Kadi Estland
Meeskond: Külli Kaats, Johanna Lamp, Margit Pajupuu, Sirje Rump, Uve Untera
Täname:
Perekond Jõgever, Helena Nagel, Vuhti Maja Galerii, Enn Lillemets, Mare Joonsalu, Tartu Kunstimuuseum
Toetaja:
Eesti Kultuurkapital
Galerii
Galerii
Pressikajastused
-
Tartu Postimees. Galerii: Silvia Jõgeveri ja Kadi Estlandi teosed astusid Kumus dialoogihttps://tartu.postimees.ee/6816785/galerii-silvia-jogeveri-ja-kadi-estlandi-teosed-astusid-kumus-dialoogi
-
ERR Kultuur. Kumus avatakse näitus naiste ja ühiskonna vahelisest dünaamikasthttps://kultuur.err.ee/998276/kumus-avatakse-naitus-naiste-ja-uhiskonna-vahelisest-dunaamikast