Paul McCarthy Kumus
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Kumu Kaasaegse Kunsti Galerii eksponeerib nimeka ja poleemilise USA videoklassiku, performaatori ja skulptori Paul McCarthy (s.1945) töid:
- “Black and White Tapes” on mustvalge versioon McCarthy varastest, 1970-75 teostunud performance’itest ja pürgib oma kokkumiksitud kujul iseseisvaks kunstiliseks tervikuks kunstniku varasest loomingust.
- Koostöös Mike Kellyga 1987. valminud videod “Family Tyranny/Cultural Soup” kanti kohe peale sünnihetke radikaalse videokunsti kultusikoonide nimestikku.
Mõlema töö puhul on tegemist eksperimentaalse kunstiga, mis vastandub oma ideoloogia ja füüsiliste avaldusvormidega sedavõrd sihiteadlikult konventsionaalse esteetika tavadele, et saavutas viimase lõpliku väljalülitamise igasugusest kreatiivsest kunsti uuendavast tegevusest.
McCarthy isiku näol tuleb revolutsionäär vahetada välja antikangelase tunduvalt vägivaldsema ja ohtlikuma imagoga. Ta on 40 aasta jooksul ohtlikult destabiliseerinud kujutava mõistet kunstis, selle eest on teda pillutud poriga ja pärjatud suurte retrospektiividega maailma juhtivates moodsa kunsti muuseumites.
McCarthy, nagu ka Kelly tegevustiku narratiiv on anakronistlik. Seda iseloomustab vaba tähendusetus, segadusseajavalt rikkalik metafooride bukett ja tegevuste vohav kirjeldamine.
McCarthy loomingut võib jagada perioodideks, ent selle lähteelemendid on stabiilsed ja kogu elu jooksul korduvad. Kunstniku iseseisev autoripositsioon jätab varju tema tegelikud lähtekohad ja traagelniidid ning seotuse 1970. USA kunstis õitsenud undegroundiga. Pigem on rõhutatud tema ülikooli aegset huvi kehakunsti vastu. Tema varast loomingut tutvustavas kogumikus näeb antidialoogi toona domineerinud abstraktse ekspressionismi maalikooliga. McCarthy suudab Pollocki hoogsa maaligümnastika taandada maniakaalselt väsimatu plõtserdamise ideele.
Tegevusel kaovad selged koordinaadid, ent ta on vastikult kinni kehas ning selle seksuaalsuses, mille sümboolika on tänu liialdatud metafooridele tegelikult läbitungimatu. Eestiski tuntud Thomas McEvilley tõdeb McCarthy kataloogi eessõnas, mille väljastas Moderna Museet seoses 2006 Stockholmis toimunud hiigelretrospektiiviga, et “McCarthy kunst lähtub tema kehast nagu vereringe lähtub soontest ja see on tõsine uurimisreis keha tumedatele aladele.”
McCarthyt pärjab kehakunsti klassiku staatus, ent raskem on rääkida tema hilisemast stiilist, mis ühendab ritualistlikku tegevustiku Hollywoodi seebiseriaalide ja kokandussaadete popsatiiriga. Tema tööd avavad täiesti uue pop-kultuuri tahu maniakaalselt pilkepildilikus käsitluses. Paljud kriitikud, kes on teadlikud sotsiaalse kriitika devalveerumises, leiavad lohutust McCarthy liialduses. Samuti käsitletakse teda psühhoanalüüsi klišeede täisuskliku elluviijana, kelle fantaasiad põrkuvad lahti infantiilse faasiga seotud sundkujutustest. Tal esineb ka sügavaid kiindumusperioode sürrealismi vastu, ent paljud kriitikud vaatlevad ta tegemisi hoopis kättesaavamana tunduvas USA õudusfilmide võtmes.
McCarthy on sobiv näide juhuks, kui sooviksime siseneda antikunsti keerulisse küsimustikku, mida Eestis on piiratud fantaasiaga kunstisõbrade poolt ühekülgselt käsitletud sitakunsti võtmes. Tegelikult ei erine meie belletristika sõnavõtud antikunsti teemal kunagistest nõukogude aegsetest seisukohtadest, kuigi McCarthy on kaasaegse kunsti eksisteerimisega seotud palju tihedamalt, kui tavapärased, kommertsiaalselt orienteeritud kunstikäsitlused.
Laiendamaks kunsti horisonte, planeerib Kumu videokunsti suurnimede regulaarse sarja loomist, mis tooks vaatajani kunstiklassikas tähtsat rolli etendanud autorite teoseid.
McCarthy videote näitamine toimub koostöös videokeskusega Electronic Arts Intermix, New York.
