Priit Pärn
Asukoht: 4. korrus, A-tiib, projektiruum
Kumu käsitleb Priit Pärna vähetuntud joonistuste kollektsiooni kui avastamist ootavat ja Eesti joonistuskultuuri täiendavat materjali. Tunnustatud animaatori 1990ndatel valminud ulatuslikust söejoonistuste seeriast annab ülevaate ka 2006. aastal ilmunud album “Pärnograafia”.
Kas Eesti tuntuima karikaturisti ja animaatori sisenemine kaunite kunstide sfääri toob kaasa ka muutusi käekirjas? Keda me sel väljapanekul kohtame? Kohati aukartusäratavalt pannoolikke mõõtmeid võtvad Pärna söejoonistused jätavad mulje virtuooslikust osavusest ja käest, mis kellegi tahtest sõltumatult iseseisvalt paberil toimetab. Üksik käsi askeldamas paberivirna kallal on sürrealistlik kunstiluul, nagu ka arvutud aukudega kehad, ringi lendavad silmad, kehast välja kasvavad hiigelrinnad ning avatud suud, mis iharalt mõnd pakkumist ootavad.
Pärna esituslaadi võib nimetada pornograafilise ja poeetilise vahepeal kõikuvaks paroodiliseks etteasteks. Ta on joonistanud seda, mis hetkel pähe tuli, kuid tõsiasi on seegi, et neisse joonistustesse on koondatud aastakümnete jooksul eri kunstižanrites omandatud kogemused. Tegemist on virtuoosse sooritusega, mille tulemusel saab vaataja osaks burlesk suure algustähega.
“Mina ei taha oma söepiltidega midagi öelda. Kõige tähtsam märksõna mulle, kui ma oma pilti teen, on PINGE”.
— Priit Pärn
Paberil metsikult ja mõistusevastaselt pulbitsev elu ongi pinges ja kuigi tegemist on joonistusega, leiab neist filmi mõõdet. Pärn ei pääse oma lugude jutustamise viisist ja tegelastest. Narratiivides avastad multifilmide lihtsameelsuse ja keerukuse ning kinomaailmast on üle jooksnud mängulised ja grotesksed karakterid.
Käsi paberil teeb ära mitme kaamera töö ning võtab stseene üles eest, tagant ja kõrvalt. Tihti on kunstniku pilk naelutatud taevasse ja Pärna taevas pole avaruste pärusmaa. Sealt ähvardab vaatajale kaela sadada naisi, loomi ja kehaosi. Perspektiivid moonduvad ja mõnikord maandub vaataja koopataolises pimedas paigas. Palju on laudkonnastseene ja dramaatilisi tülitsemisstseene, kuid ka imepäraseid kehade avanemisi ja uurimisretki kehauureteese.
Pärn hindab Kumule antud intervjuus oma joonistusoskuse valdamise nimel läbikäidud teekonda pikaks ja pingutavaks. Kuigi filmikunst tegi Pärna kuulsaks, ei idealiseeri ta kaugeltki filmilooja olukorda ja võimalusi. Film ei jäta kunstnikele vabu käsi, mis kahtlemata kütab kujutelma tõelisest ja ainitisest kunstnikuvabadusest.
Pärnal on 1970ndate kunstnike põlvkonnaga sarnased probleemid ja tedagi iseloomustab Pop-põlvkonna liialdatud usk piirideta kujutlusvõimesse. 1990ndatel tuleb Pärna biograafias ette filmivabu perioode, mis on täidetud animafilmist loobumise mõtetega. Energia suundub teise meediasse – joonistamisesse.
Kuraator: Eha Komissarov
