Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid
Asukoht: 4. korrus, B-tiib
Nikolai Kormašov (1929, Vladimiri oblast Venemaa – 2012, Eesti) kuulub 1950. aastate lõpul Eesti kunsti tulnud põlvkonda, kellele langes osaks keeruline ülesanne – esitada pärast stalinistliku sotsrealismi liialduste hukkamõistmist värske kunstinägemus tulevikuks. Hoolimata Hruštšovi liberaliseerimispoliitikast, pakkus aeg selleks väljakutseks vaid piiratud võimalusi. „Kaasaegsuse” märksõna abil soositi küll novaatorlust, seda aga eelkõige sotsialistliku progressi ja selle täideviijate igapäevaste pingutuste kajastamiseks. Kormašovi 1960. aastate loomingu keskmes ongi nn temaatilised kompositsioonid – nõukogulik žanr, mis eesti kunstis iseenesest hästi juurduda ei tahtnud.
Et Kormašov saabus Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti õppima (1951–1957) Venemaalt, seljataga juba Ivanovo kunstikool, oli tema stardipositsioon kohalikest noorkunstnikest erinev. Nii annavad ERKI suvepraktikatel loodud Kihnu pildid tunnistust tugevast realismil põhinevast baasharidusest, varased karmis stiilis töömotiivid kõnelevad aga veenvast kompositsioonide loomise oskusest. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. 1960. aastate keskel lõi ta võimsamad ja isikupärasemad vormiüldistused just selles žanris, kujunedes ühtlasi üheks oma põlvkonna huvitavamaks ja hinnatumaks maalijaks Eesti kunstis.
1960. aastad olid Kormašovi loomingus kõige otsingulisemaks ja mitmekesisemaks perioodiks. 1950. aastate lõpul ja uue kümnendi algul püüdsid noored kunstnikud kasutada „kaasaegsust” ära vormiotsingute legitimeerimiseks. Eelkõige inspireeris neid tollal Mehhiko ekspressiivne graafika ja Saksa DV ajakiri Bildende Kunst. Kormašovi tööde hulgas andsid varased vormimängud kõige ilmekamaid tulemusi karakterportreedes. Üha enam hakkas aga teda huvitama linn – kaasaegne, kiirelt moderniseeruv elukeskkond. Kuigi enamikku Kormašovi linnavaadetest võib tõlgendada tunnustusena progressile, on neis tajuda ka võõrandumise ohutunnet.
Kümnendi keskpaiku sai kunstniku olulisimaks mõjutajaks, tema loomingu isikupära kujundajaks ja rahvuslike eripärade võimendajaks Vana-Vene ikoonikunst, mida ta siis süstemaatiliselt koguma asus. Tema 1960. aastate teise poole temaatiliste kompositsioonide puhul võibki kõnelda ajastuomaste töömotiivide ja ikoonimaali esteetika ootamatust, kuid seda lummavamast sünteesist. Kõige selgemalt on ikoonikunsti mõju tajutav murrangulises teoses „Söömaaeg” (1968). Selle ohtrad kavandid tunnistavad pingelisi otsinguid, mille käigus sündis ehitusmotiivi pinnalt Andrei Rubljovi „Kolmainsuse” (u 1411) ikooni kaasaegne tõlgendus eksistentsialistlikust üksindustundest. Nii nagu „Söömaaja” taustalt kadusid eeltöö käigus sujuvalt ehitusplatsile viitavad elemendid, taandus kümnendi teisel poolel linn kunstniku loomingust tervikuna ning keskse koha võtsid tema piltidel etnograafilised esemed, arhailiste hoonete ja kirikutega maastikud.
„Kormašovi tööd on tegelikult kommentaarid igapäevaste nähtuste kohta. Kuid just siin sünnib ime: startides rõhutatult konkreetse motiivi pinnalt, jõuab Kormašov tähendusrikkuseni, mis oma piiridelt tunduvalt ületab motiivi enda tähenduse, jõuab elu ja kunsti põhiküsimuse juurde.”
Enn Põldroos. Pilk Nikolai Kormašovi loomingusse.
– Noorte Hääl, 24. juuli 1966
Kuraator: Kädi Talvoja
Kujundaja: Andrei Kormašov
Graafiline kujundaja: Jaanus Samma
