Puuduv lüli kunstiajaloos. Esimesed rahvusliku kaasaegse kunsti erakollektsionäärid Põhja- ja Baltimaades (inglise keeles)
Seminar Lillehammeri Kunstimuuseumis
Puuduv lüli kunstiajaloos. Esimesed rahvusliku kaasaegse kunsti erakollektsionäärid Põhja- ja Baltimaades
Ajakava
12.00‒12.20 Avasõnad: Nils Ohlsen (Lillehammeri Kunstimuuseumi direktor) ja Liis Pählapuu (kunstiajaloolane)
12.20‒12.50 Gertrud Oelsner (Ordrupgaardi direktor). Taani kunstikaanoni kogumine – ja enamatki
12.50‒13.20 Line Daatland (Kode Bergeni kunstimuuseumi kogude ja näituste direktor). Julge visioon. Rasmus Meyeri kogud
13.20‒13.50 Øystein Ustvedt (Oslos asuva Rahvusmuuseumi kuraator). Kaasaegsus. Olaf Schou ja oma aja kunsti kogumine
13.50‒14.00 Küsimused
14.00‒14.30 Kohvipaus
14.30‒15.00 Eero Epner (kunstiajaloolane). Kunstikollektsionäärid Eestis enne 1945. aastat ja nende ühiskondlik-kultuuriline roll (veebiesitlus)
15.00‒15.30 Baiba Vanaga (Riias asuva Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kuraator). Ülevaade kohaliku kunsti kogumise tavadest Läti territooriumil enne 1918. aastat
15.30‒16.00 Cecilie Skeide (Lillehammeri Kunstimuuseumi konservaator). Lunded kunstikogujate, keskkonnaloojate ja muuseumide asutajatena
16.00‒16.30 Nils Ohlsen (Lillehammeri Kunstimuuseumi direktor). Puuduv lüli kunstiajaloos. Erakollektsionäärid Põhjamaades aastail 1880–1920
16.30‒17.00 Arutelu
Koordinaator:
Liis Pählapuu
Taani kunstikaanoni kogumine – ja enamatki
Gertrud Oelsner (Ordrupgaardi direktor)
Heinrich Hirschsprung (1836–1908) ja Wilhelm Hansen (1868–1936) asutasid kumbki Kopenhaagenis ja selle ümbruses oma muuseumi: Hirschsprungi kollektsioon avas uksed 1911. aastal ja Ordrupgaard oli avalikkusele kättesaadav alates 1918. aastast. Mõlemas kollektsioonis leidub olulisi teoseid Taani kunsti kuldajastust. Sellest lähtudes tuuakse esile erinevused ja sarnasused kahe kollektsionääri tegevuses ning see, kuidas nende mõlema tegevus mõjutas arusaamu Taani rahvuslikust kunstiajaloost.
Galerii
Julge visioon. Rasmus Meyeri kollektsioonid
Line Daatland (Kode Bergeni kunstimuuseumi kogude ja näituste direktor)
Rasmus Meyeri (1858–1916) kunstikogu kinkimine Bergeni linnale aastal 1916 oli Norra ajaloo kõige suuremaarvulisem erakollektsiooni kuulunud kunstiteoste annetus. Kinkelepingus on loetletud 67 kunstnikult 818 kunstiteost, millest 550 olid maalid, ning üle saja ajaloolise mööblieseme ja muu sisustusaksessuaari. Bergeni kesklinnas selle jaoks ehitatud galeriis alates 1924. aastast paiknev kollektsioon hõlmab peamiselt Norra kunsti aastatest 1814–1914: Norra iseseisvuse esimesest sajandist.
Tänapäevasest vaatenurgast on Rasmus Meyeri kollektsioon ainulaadne eelkõige tema kogumisprintsiibi ja teoste läbivalt kõrge kvaliteedi poolest. Ettekandes käsitletakse Meyeri kogumistavade arengut kõrvutatuna mõne teise tolleaegse kollektsionääri omaga ja vaadeldakse tegureid, mis muudavad kollektsiooni rahvusvaheliselt jätkuvalt oluliseks.
Kaasaegsus. Olaf Schou ja oma aja kunsti kogumine
Øystein Ustvedt (Oslos asuva Rahvusmuuseumi kuraator)
Olaf Schou (1861–1925) oli Norra üks olulisimaid kunstikollektsionääre, samuti oma kodumaa kunstikogude fookuse ümbermõtestajaks. Vanade meistrite ja ajalooliste vääristeoste asemel pööras Schou tähelepanu oma kaasaegsete loodud kunstile ja heategevuslikule toetamisele. Sellega lõi ta aluse uuele standardile ja sillutas teed hilisematele suurtele kunstikollektsionääridele nagu Johannes Sejersted Bødtker ja Rolf E. Stenersen.
Galerii
Kunstikollektsionäärid Eestis enne 1945. aastat ja nende ühiskondlik-kultuuriline roll
Eero Epner (kunstiajaloolane)
Eesti kunstielu piirdus kuni 20. sajandi alguseni peamiselt baltisakslastega. Alles pärast Eesti esimest kunstinäitust 1906. aastal hakkasid lisaks kunstnikele esile kerkima ka kunstikollektsionäärid ja kunstnike patroonid. Kunst ja poliitika käisid käsikäes – 1918. aastal sai Eesti iseseisvaks ja seejärel saabus eesti soost kodanluse õitseng. Kuidas oli see aga seotud kunsti ja selle kogumisega?
Ülevaade kohaliku kunsti kogumise tavadest Läti territooriumil enne 1918. aastat
Dr Baiba Vanaga (Riias asuva Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kuraator)
Enne iseseisva riigi loomist Läti territooriumil ei ole Läti kunstiajaloost teada ühtegi tõsist erakollektsionääri, kes oleks olnud kirglikult huvitatud Balti kunsti kogumisest. Samas leidub 19. sajandi ajakirjanduses ja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kultuuri- ja ajaloonäituste ning 1905. aastal avatud Riia Linna Kunstimuuseumi (praegu Läti Rahvuslik Kunstimuuseum) kollektsiooni moodustamisega seotud materjalides viiteid inimestele, kelle erakogudesse kuulusid ka kohalike kunstnike olulised teosed. Oma uurimistöös püüan ma mõnda neist esile tõsta.
Lunded kunstikogujate, keskkonnaloojate ja muuseumide asutajatena
Cecilie Skeide (Lillehammeri Kunstimuuseumi konservaator)
1921. aastal annetasid Eva ja Einar Lunde oma kunstikogu Lillehammeri linnale. Sellest sai alguse Lillehammeri Kunstimuuseum. Kollektsioonile andsid näo Lundede tihedad sidemed tolleaegsete kunstnikega, kes lävisid Lillehammeris nende perekonnaga.
Soovin vaadelda lähemalt Lundede perekonna ideoloogiat ja ettevõtlust, keskendudes eelkõige kunstikogule, ning nende tähtsust ja mõju nii kohalikul kui ka rahvuslikul tasandil.
Puuduv lüli kunstiajaloos. Erakollektsionäärid Põhjamaades aastail 1880–1920
Nils Ohlsen (Lillehammeri Kunstimuuseumi direktor)
Selliseid teoseid nagu P. S. Krøyeri „Hip-hip, hurraa!“, Edvard Munchi „Karje“ ja Richard Berghi „Põhjamaine suveõhtu“ peetakse Põhjamaade kunsti ikoonideks. Tavaliselt keskendutakse nende teoste kunstilise väärtuse ja nende loojate arengu vaatlemisele.
Sageli jäetakse aga tähelepanuta need, kes mängisid otsustavat rolli vahendajatena kunstnike ateljeede ja avalikkuse vahel – inimesed, kes ostsid maalid vahetult pärast nende loomist ja tagasid lõppkokkuvõttes nende säilimise praeguste muuseumide jaoks. Just nemad olid esimesed Põhjamaade kaasaegse kunsti erakollektsionäärid ja puuduv lüli Põhjamaade kunstiajaloo ühises narratiivis.
