Restauraatorist konservaatoriks 06.03.2026 – 07.06.2026

Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna 50 aasta juubelile pühendatud näitus tutvustab konservaatori eriala 20. sajandi Eesti kunstiloo märgiliste teoste kaudu.

Osakonna 50-aastane ajalugu ei ole ainult tehtud tööde loetelu. See on palju avaram – sisaldades inimesi, tööviise ja olusid, mis on kujundanud nii aega kui ka tegevusruumi. Iga tehtud otsus, kasutatud meetod ja loodud lahendus on olnud osa protsessist, mis määrab kunstiteose väärtuse ja kestmise.

Alar Nurkse, Eesti Kunstimuuseumi maalikonservaator

Galerii

1 / 10

1 / 10

Möödunud sajandi kunstnike looming on olnud muuseumi konservaatorite töölaual osakonna rajamisest alates. Modernne skulptuur ja maalikunst pakuvad konservaatorile keerukaid väljakutseid, sest uuema aja materjalid ei ole ajaproovile nii hästi vastu pidanud, kui need, mida kasutasid sajanditetagused meistrid.

Käesoleva näituse keskmes on kunstiteosed, mille alusmaterjaliks on õrn ja habras paber. Paberile loodud teoste seas leidub väga erinevas tehnikas töid: esindatud on mitmesugused graafikatehnikad, aga ka söe-, tuši- ja pliiatsijoonistused, pastellid, akvarellid ning guašš-, tempera- ja õlimaalid.
Paberi vananemisel toimuvad tselluloosi struktuuris mitmesugused keemilised ja füüsikalised muutused. Paberit ohustavad õhuniiskuse ja -temperatuuri kõikumine ning ebasobiv valgustugevus. Valguse toimel muutub paber hapraks ja kollakaks, tekstid ja värvid võivad pleekida. Paberalusel teoste kaalutletud konserveerimis-, säilitamis- ja eksponeerimisotsuste tegemine eeldab põhjalikke teadmisi mitte üksnes paberi omadustest, vaid ka kasutatud pigmentidest, sideainetest ja lahustitest.

Vanale kaltsupaberile tagavad selle tooraine ja valmistamismeetodid head säilivusomadused ja vastupidavuse välismõjule. 19. sajand tõi paberitootmisse aga mitmeid tehnoloogilisi uuendusi: kasutusele võeti puidumass ning kasutama hakati kampolliimistust. Selle tulemusel lihtsustus tootmine, aga vähenes tunduvalt paberi vastupanuvõime. Sel perioodil valmistatud paber on happeline, kolletub ja mureneb kergesti ning kuulub seetõttu kõige suurema säilivusriskiga materjalide hulka. Alates 1950. aastatest hakkas toodetava paberi kvaliteet taas paranema.

Näitusel on teosed esitatud viisil, mis kutsub märkama nende ülesehitust, materjale, tehnikaid, elukaart ja konserveerimislugu. Külastajal on võimalus vaadelda, kuidas konservaatorid töötavad ja probleeme lahendavad, ning kuidas restaureerimisest sai tänapäevane konserveerimine. Kõik eksponeeritud teosed on oma kunstiliste lahenduste ja tehnika poolest ühel või teisel moel erilised. Just seetõttu on Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonnas tulnud nende säilivuse tagamiseks välja töötada ja rakendada uudseid konserveerimismetoodikaid.

Galerii

1 / 7

1 / 7

Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakond tähistab oma 50. tegevusaastat sisuka ja mitmekülgse näitusega, mis toimub kolmes asukohas: Adamson-Ericu muuseumis, Niguliste muuseumis ja Kadrioru kunstimuuseumis. Aprillist septembrini tutvustatakse Niguliste muuseumis püsiekspositsiooni kuuluvate teoste konserveerimislugusid ning Niguliste tornis kaasaegse kunsti konserveerimise väljakutseid. Samal perioodil avatud näitus Kadrioru kunstimuuseumis on pühendatud maalide konserveerimisele, eelkõige vanema maalikunsti ennistamisele.

Kuraatorid: Kärt Lend, Margit Pajupuu, Isabel Aaso-Zahradnikova, Kersti Koll
Näituse kujundus: Isabel Aaso-Zahradnikova
Graafiline disain: Inga Heamägi
Haridusprogrammid: Maris Paal
Näitusekorraldaja: Andres Amos

Näituse töörühm: Liis-Marel Aak, Richard Adang, Sirje Alter, Darja Andrejeva, Ingvar Toomas Heamägi, Ivar-Kristjan Hein, Liisa Kaljula, Aili Maasik, Marit Must, Alar Nurkse, Grete Ots, Kristina Papstel, Villu Plink, Tiina Randus, Renita Raudsepp, Mihhail Staško, Sirje Säär, Laura Tahk, Elnara Taidre, Allan Talu, Terje Tammearu, Eva Tammekivi, Uve Untera, Madli Valk, Karin Vicente