Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Heli ei ole meedium, kõige vähem veel massimeedium.
Heli on neutraalne kohalolek – vaikne ja kõnetu – kuniks seda tõsimeeli ei kuulata.– Max Bruinsma
Sound art ehk eestikeelse tõlkevastena ‘helikunst’ on katustermin, mille alla koonduvad erinevad heli, kuulmise ja kuulamisega seonduvad fenomenid ja praktikad. Mõiste ja žanriliselt on see kunstiväljale lisandunud alles viimaste kümnendite jooksul ja ühe termini all eksisteerib paralleelselt mitmeid nähtusi, millel sisult ega tehniliselt teostuselt üksteisega palju ühist ei pruugi olla, kuid mis kõik apelleerivad kuulmistajule. Sound art’ina vaadeldakse nii keskkonnast huvituvat ökoakustikat, mille üheks meetodiks on välisalvestamine ehk field recording kui ka eksperimentaalset elektroonilist heliloomingut, mille kõrvutamine muusikale on tihti kunstist ootuspärasem. Siia alla kuuluvad ka raadioeksperimendid ning helipoeesia. Ehk kõige suurema kategooria moodustab jätkuvalt aga heliinstallatsioon ühes kineetilise kunstiga.
Kaasaegne helikunst pole tekkinud tühjale kohale, selle juured on 20. sajandi alguse avangardis, hilisemas Fluxuse-liikumises, performace’i-, video- ja meediakunstis. Näituse pealkiri „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” viitab ühelt poolt kohalike heliga seotud praktikate ajanihkele 1960. ja 1970. aastatel toimunud tormiliste arengutega läänes ning teisalt helikunsti nihestatud positsioonile muusika- ja kunstiajaloo vahel.
Näitus on tinglikult jagatud kolmeks osaks: ajalooline osa, mis vaatleb heliga seotud eksperimente 1960. aastatest kuni 1990. aastateni; eesti kaasaegse helikunsti arengud; ning arhiiv – kontsentreeritud infokapsel raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotomaterjalist, mis ei pruugi rangelt helikunstiks liigituda, ent mis aitab luua taustsüsteemi ülejäänud näitusele.
Näituse retrospektiivne osa algab 1960. aastatel Arvo Pärdi ja Toomas Velmeti eestvedamisel toimunud happening’idest ning lõppeb Rauno Remme multimeediavideoga, mis tähistab 1990. aastate edasisi arenguid, kus heli kui selline sünteesiti teoste abiproduktiks. Näituse kaasaegne osa keskendub helikunsti arengutele kohalikus ruumis. Vähestele, aga aktiivsetele kohalikele helikunstnikele sekundeerib näituse kõrvalprogramm, pakkudes dialoogi siin ja mujal toimuva vahel.
Institutsionaalses plaanis on helikunsti kureerimine pigem uus, aga kasvav trend. Viimastel aastatel on mitmed suured muuseumid maailmas selle teemaga tegelema hakanud ja erinevatele aspektidele keskenduvaid näitusi teinud. Saab rääkida nn helikunsti näituste lainest. Usume, et kolleege on inspireerinud sama äratundmine, mis selle näituse autoreid – nimelt tungiv vajadus kaardistada heli kasutavates praktikates toimuvat ja luua selgus jõulisel, aga kaootiliselt toimival väljal.
Kunstnikud:
John Grzinich, Villu Jõgeva, Raul Keller, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Ilmar Laaban, Mats Lindström, Alvin Lucier, Andres Lõo, Raul Meel, Rauno Remme, Mati Schönberg
Kuraatorid: Ragne Nukk, Kati Ilves
Näituse kujundus: Raul Kalvo, Helen Oja
Graafiline disain: Kaarel Nõmmik, Priit Pärle, Janar Siniloo
Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, EMT
