Unistuste arheoloogia. Giovanni Battista Piranesi graafika
Tänavu oma 25. aastapäeva tähistav Kadrioru kunstimuuseum laiendab oma püsiväljapanekut ning asutab graafikakabineti, kus tutvustatakse välisgraafika rikkaliku kogu aardeid.
Graafikakabineti avanäituseks on „Unistuste arheoloogia“, mis ühest küljest tutvustab kuulsa itaalia kunstniku Giovanni Battista Piranesi legendaarseid oforte, teisalt aga on meenutuseks Kadrioru kunstimuuseumi esimesest vahetuvast näitusest.
Itaalia arhitekt ja graafik Giovanni Battista Piranesi (1720–1778) on vaatajaid võlunud oma loominguga juba üle 200 aasta. Temast on olnud vaimustunud paljud järgnevate põlvkondade kirjanikud ja filosoofid, romantikud ja mõtlejad. Ta on andnud ainest luuletuste, romaanide ja esseede sünniks ning muutunud ise seeläbi müüdiks.
Piranesi kui graafiku pärand on väga mitmekülgne ja arvukas, sisaldades üle 1000 teose, kuid ta on tegutsenud ka arhitekti ja arhitektuurirestauraatorina. Teatud määral võib teda pidada teadlasekski, kelle mõnedel antiikmuinsusi täpses ja uurimuslikus laadis jäädvustavatel sarjadel oli alles tekkivas kunstiteaduses küllalt oluline roll.
Arhitektina tegutses ta vähe, kuid õpitud eriala on ta loomingut tugevasti mõjutanud. Professionaalina näeb ta ehitist tavainimesest erinevalt. Jätmata ühtegi detaili märkamata suudab ta teha üldistuse nii barokse kiriku, lagunenud templi kui ka linnaväljaku ülesehitusest ja peituvast emotsionaalsest sõnumist. Tänu lavakujundaja ettevalmistusele suunab ta vaataja pilgu diagonaalis (lava)sügavusse ja muudab kompositsioonid eluteatri pidulikeks ja võimsateks kulissideks.
Piranesi loomingut on raske paigutada kunstistiilide rangesse süsteemi. Tema virtuoosne graveerimistehnika on rokokoolikult rafineeritud ja elegantne. Ta valis oma väljendusvahendiks ofordi, mis võimaldas toona eriti hinnatud kerget, vaba ja sundimatut joontemängu ning mõjus võrreldes soliidse vaselõikega subjektiivsemalt ja emotsionaalsemalt. Samas on ta põhjalik pühendumine antiikkunsti uurimisele ning Rooma mälestiste aegumatu ilu ja monumentaalsuse rõhutamine iseloomulik tärkavale klassitsismile. Valgustusaja vaimu kandjana rõhutab ta julgelt oma individualistliku maailmakäsitluse sõltumatust ja subjektiivsust. Piranesi teostes peituv varjatud dramatism, fantaasiaküllus ning vaataja imetlust ja hämmastust võimendavad perspektiivsed vaatepunktid teevad temast 17. sajandi barokk-kunstnike järeltulija ning 19. saj. esimese poole romantikute eelkäija ja eeskuju.
Kõik need omadused sulavad ühte ning moodustavad ainulaadse terviku, milles kord tõuseb esile ehitiste üsna detailne kirjeldamine, teinekord aga nende emotsionaalse olemuse edasiandmine, mis muudab hoonete kujutised peaaegu portreeliseks. Leidub ka töid, kus valitseb teaduslik täpsus (Octavianus Augustuse trofeed), aga on palju selliseidki, milles kõikvõimas loodus varjutab inimloomingu saavutused, näiteks nagu müüre kattev sammal. Loomulikult ja vabalt ühendab ta mineviku olevikuga. Nähes viimast esimesest välja kasvavat, ei vastanda ta Rooma riigi kadunud au ja kuulsuse mälestusmärke argiselt asjalikule kaasajale. Seetõttu ei mõju antiikmälestisi tutvustavates sarjades võõrana ei võimsad barokkehitised – need on ju osa metropoli auväärsusest! – ega pühamu küljes lehviv pesu, mis on ju osa elust enesest.
Piranesi Rooma areneb ja hääbub, ehitab ja lammutab, muutub pidevalt ja jääb siiski alati samaks. Siin on kõik võimalik – tempel muutub kirikuks, foorum elumajaks ning ürgvana egiptuse obelisk kasvab välja uusaegsest platsist. See on Igavene Linn nii sõna poeetilises kui ka otseses tähenduses, maailma keskpunkt nii kunagiste antiik-inimeste, praeguste ja tulevaste katoliiklaste ja üldse kõigi kultuurihuviliste jaoks.
Tegemist on Kadrioru kunstimuuseumi esimese näituse (2001–2002) osalise rekonstruktsiooniga. Tekstide autor Anu Allikvee (1960–2024)
