Uudistava pilguga. Maneristlik maal Varssavi Rahvusmuuseumist
Nagu pealkirigi ütleb, on näitus kantud uudishimust – võimalusest heita pilk teise muuseumi kogusse ja tutvustada siinsele publikule valikut 16.–17. sajandi maalikunsti Varssavi Rahvusmuuseumi rikkast Madalmaade kunsti kogust. Ühtaegu viitab pealkiri ajastule, millest eksponeeritud kunstiteosed pärinevad. Seda ajajärku iseloomustavad taevakehade, maade ning uute looma- ja taimeliikide avastamine, leiutised ja teadmiste süsteemne kogumine, kuriositeetide ja antikviteetide kollektsioonid, kunstikabinetid, sügav uudishimu meid ümbritseva maailma vastu. Kõrvuti Varssavi Rahvusmuuseumi teostega on näitusel väljas ka Kadrioru kunstimuuseumi Madalmaade maale – see võimaldab asetada Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvad antud perioodi vähesed tööd laiemasse konteksti ning näidata neid osana jutustusest, mis üksi esitatuna oleks fragmentaarne ja juhuslik.
Manerism tähistab 1520. aastate paiku Itaalias tekkinud kunstinähtust, mis levis sajandi teiseks pooleks üle Euroopa. Kui Itaalias ammendus see rõhutatult esteetiline kunstivool 16. sajandi kolmandaks veerandiks, siis mujal Euroopas püsis manerism paikkonniti elujõulisena 17. sajandi keskpaigani.
Kujutavas kunstis on selle stiili põhitunnuseks kunstipärasus. Loobutud on varem kehtinud looduse võimalikult objektiivse jäljendamise nõudest. Vastupidi, selle asemel rõhutatakse nähtavalt subjektiivsust. Inimkehast saab kunstis ekspressiivne väljendusvorm, mille näiteks on pikaksvenitatud või moondunud musklilised kehad, sageli ebaloomulikult väändunud poosides. Maalikunsti iseloomustab kunstlik värvigamma. Neid võtteid kasutavad kunstnikud teadlikult teose idee paremaks esiletoomiseks. Ühtviisi iseloomustavad kunstiteoseid lavastuslikud, kulisse meenutavad fantaasiarikkad kompositsioonid ja keerulise pildikeele kasutamine: arhitektuurifantaasiad, puudega ääristatud panoraammaastikud kuuluvad ajastu kunsti sõnavarasse. Traditsiooniliste piibli- ja antiikteemade kõrval armastatakse keerukaid allegooriaid ja mitmetähenduslikke teemasid. Enamikus Euroopa piirkondades seostus ajastu kunst õukonnakultuuriga, peegeldades valitsenud väärtusi ja kunstimaitset, mida iseloomustas huvi kuriositeetide, uute teadmiste ja erootika vastu ning kultiveeritud elegantsed maneerid ja kohati ekstravagantsuseni küündiv luksuslik elustiil.
Itaalia – eelkõige Rooma, Veneetsia ja Firenze – oli 16. sajandil kunstikeskus, kuhu suundusid kunstiõppijad ja kunstnikud üle Euroopa. Seal nähtust ja õpitust ammutati inspiratsiooni kogu edasise karjääri jooksul. Kunstiideed rändasid koos kunstnikega ja teisenesid kultuuridevahelises vastastikuses mõjuväljas, aga need levisid ka kunstiteoste vahendusel ning selles osas oli trükikunstil keskne roll. Madalmaades domineeris manerism 1550.–1620. aastatel. Kodanliku linnakultuuriga seotud kunst pakub manerismi omanäolisi tõlgendusi, seda iseloomustab itaalia kunsti eeskujude ja antiigimotiivide sünteesimine kohaliku, detailset kujutamisviisi väärtustava kunstitraditsiooniga, aga ka näiliselt erootiliste piltide tugev kristlik-moraliseeriv alltekst.
Näitusega kaasneb esinduslik kataloog, rahvusvaheline seminar (20.10.2017) ja mitmekülgne publikuprogramm.
Kuraator: Greta Koppel
Kaaskuraator :Aleksandra Janiszewska (Varssavi Rahvusmuuseum)