“Vaba kunsti” töötuba Moskvas 1957. Arhiivid tõlkes
Asukoht: 4. korrus, B-tiib
Moskvas 1957. aastal toimunud VI ülemaailmne noorsoo- ja tudengifestival kujunes suurejooneliseks ja meeldejäävaks avapauguks muudatustele, mis toimusid Nõukogude Liidus Hruštšovi nn sula käigus. Sotsialismileeri liidri uue, avatuma poliitika esietendusele kutsuti “Rahu ja sõpruse” loosungi all külalisi igast maailmajaost. Demokraatliku ja arenenud kultuuririigi mulje saavutamiseks tehti nõukogude delegaatidele lääne kultuuri kiirkursused, unustamata samas läbi viimata ka kommunismi propaganda täiendkoolitust.
Kuigi vastuvõtt osutus paljude külaliste, eriti tohutut tähelepanu saanud musta mandri esindajate jaoks imeliseks kogemuseks, võib uskuda, et festivali sündmused jätsid jälje eelkõige Nõukogude Liidu kultuurile. Nii mõneski mõttes sai sellest lääneliku moodsa elu õppeplatvorm. Levis džässmuusika ja õpiti rock’n’roll’i tantsusamme. Üheks erutavamaks sündmuseks kujunes paljudele kohtumine abstraktse kunstiga, mida eksponeeriti nii suurel rahvusvahelisel näitusel erinevate riikide väljapanekute hulgas kui ka avatud kunstistuudios. Rahvusvahelisel kunstiseminaril tärkas aga esmakordselt Nõukogude Liidus sotsialistliku realismi ajastul tõsine, peaaegu tsenseerimata diskussioon abstraktsionismi ja realismi pooldajate vahel.
Kuigi nõukogude kunstnikest muutis festival abstraktsionistideks vaid käputäie, on sündmuse rolli kultuurivabaduse tunde tekitamisel raske üle hinnata. Eesti kunstiajalukku on Moskva festivali teema importinud Lola Liivat (tollal Makarova), kellele piisas ürituse külastamisest terveks eluks – sellest sai Lola lugu. Võib aga kahtlustada, et Moskvas festivali kunstinäitusega kaasnenud rahvusvahelises kunstistuudios action painting’u demonstratsioonesinemisega palju elevust tekitanud ameerika kunstniku Harry Colmani jaoks jäid need päevad Nõukogude Liidu pealinnas samuti elu säravamateks hetkedeks. Suutmata iialgi konkureerida nende tuhandete isikupärasemate abstraktse ekspressionismi esindajatega, keda USAs 1950. aastatel toodeti, sai temast mitmeks nädalaks kunstimaailma staar, kelle tegutsemist filmisid üles eri riikide dokumentalistid ning kelle liigutusi kommenteerisid ajakirjanikud ja karikaturistid.
Kuna abstraktsest ekspressionismist kui sotsrealismist diametraalselt erinevast kunstimeetodist oli ajapikku saanud USA-poolne külma sõja lemmikrelv, ei ole üllatav, et iga Colmani pintslitõmme interpreteeriti poliitiliseks žestiks. Colmani saabumine festivalile ei olnud siiski ilmselt USA valitsuse mahhinatsioon. Kartes festivalist õigustatult nõukogude propagandaüritust, soovitasid Ühendriikide poliitikud noortel sellest mitte osa võtta. Enamikust neist, kes siiski kohale ilmusid, kujunes vene noorte infopärimisrünnakute all eneselegi ootamatult kapitalismi misjonärid. Samuti juhtus Colmani ja tema abikaasa Katherine’iga – kes oli ka kunstnik, kuid demonstratsioonesinemise ajal toetava abikaasa rollis justkui taaslavastusest Hans Namuthi tuntud fotodelt Jackson Pollockist ja Lee Krasnerist.
Näitus “”Vaba kunsti” töötuba Moskvas 1957″ räägib suure poliitika varjus juhtunud isiklikest lugudest, kunstnike omamüütidest ja nende muutumisest poliitiliseks aktiks. Justkui “ajaloolise eksitusena” toimunud festivali sündmusi rekonstrueerivad fotod, dokumendid, pressikajastused ja filmilõigud.
Kuraator: Kädi Talvoja
Kujundaja: Laura Kõiv
Projekt on üks osa raamprojektist “translate”, mida toetab Euroopa Liidu Kultuur 2000 programm.
