Vestlusõhtu Kaja Kärneri õpilastega „Kunstnikuks sünnitakse, maalijaks peab õppima“
Muuseumisse tulevad külla Maris Tuuling, kes õpetab praegu maali Konrad Mäe Ateljees, Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna juhataja Margus Meinart ja mitmed teised kunstnikud, kes on õppinud hinnatud joonistus- ja maaliõpetaja Kaja Kärneri käe all.
Kaja Kärner oli ka üks vabaakadeemia laadse Tartu Kunstiühingu stuudio (tänase Konrad Mägi ateljee) asutajaid ning põhilisi õppejõude aastatel 1988-1998. Ta oli väga pühendunud juhendaja, kelle õpilased tänini tema koloristlikku maalipõhimõtteid edasi kannavad. Kärneri Karlova koduuksel oli plakat õpilastele, et nad võivad alati, va laupäeval, tulla talle oma etüüde näitama ning moto: „Kunstnikuks sünnitakse, maalijaks peab õppima“.
Kaja Kärneri õpilased näituse avamisel. Foto: Rait Tuulas
Kaja Kärneri endised õpilased kirjeldavad Kaja iseloomu ja õpetamisviisi järgmiselt:
Kaja oli üsna karm ja kriitiline, aga meid ta väga hoidis. Ta oli tõesti huvitatud sellest, mis me olime ja mida tegime. Tema õpetussõnad olid tihti üldisemat laadi, mitte nagu Heldur (Viirese), et „Siia ookrit“! Ta tahtis, et me ise uuriks ja areneks. Mulle tuleb esimesena alati meelde tema lause „Nõks on selles, et nõksu pole“.
Maris Tuuling
Kaja tahtis, et õpiksime maailma vaatama maalija pilguga. Sellest kohe aru ei saanud. Ikka otsisin nimetatavat. Aga tema mõtles värve, valgust-varju, sooja-külma, kujundeid, vahekordi. Seda mida maalides kasutada saab. Oli heatahtlik meie vastu ja kannatlik. Aga võis ka öelda rahulikult algusjärgus töö kohta – „Selle pühime nüüd maha ja alustame uuesti“. See võis mõjuda päris ehmatavalt, kuigi oli tegelikult hea ja asjakohane soovitus.
Kaja Kärner (1920–1998) oli legendaarse Tartu sõpruskonna, Eesti esimese sõjajärgse mitteametliku kunstirühmituse üks keskseid liikmeid. Ta lõi hea rütmi ja värvitunnetusega abstraktseid kompositsioone, kollaaže ja olustikumaale, mis tabavad oma peene koloriidi ja varjatud irooniaga hästi ajastu fooni.
Kaja Kärner (1920–1998) oli legendaarse Tartu sõpruskonna, Eesti esimese sõjajärgse mitteametliku kunstirühmituse üks keskseid liikmeid. Ta lõi hea rütmi ja värvitunnetusega abstraktseid kompositsioone, kollaaže ja olustikumaale, mis tabavad oma peene koloriidi ja varjatud irooniaga hästi ajastu fooni.
