Volditud maailm. Lehvikud Eesti Kunstimuuseumi kogudest
Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni kuulub üle 30 esemest koosnev mitmekesine ajalooliste lehvikute kogu, milles on esindatud need 18.–20. sajandi esimese poole olulised moeaksessuaarid nii Lääne-Euroopast ja Venemaalt, kui ka Hiinast ja Jaapanist. Peamiselt kingitustena muuseumisse jõudnud lehvikute väljapanek jätkab Mikkeli muuseumi Eesti erakogusid tutvustavate näituste sarja.
Lehvik on unikaalne ese, mis ühendab endas nii kunstilise, tseremoniaalse kui ka praktilise külje. Näitus annab ülevaate, milliseid erinevaid kaunistustehnikaid ja -materjale (näiteks elevandiluu, pärlmutter, hõbe- ja kuldpanused, email, juveelid, tüll, suled) on aegade jooksul lehviku valmistamisel kasutatud. Lehviku dekoor järgib kaasaegseid stiilisuundumusi, asetades eseme oma kohale kunstiajaloos. Kõige huvitavamad on aga lehvikule maalitud, tikitud, nikerdatud stseenid – volditud maailm omaaegse seltskonnaelu, aga ka näiteks mütoloogia ja isegi poliitika teemadel. Näitusel eksponeeritud lehvikuteemalised maali-, graafika- ja tarbekunstiteosed aitavad selgitada lehvikute kasutamise konteksti ning kohta kommete ajaloos.
Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud mahukas kataloog, mis käsitleb nii näitusel esitatud kogu, kui ka selle restaureerimist ning lehvikute ajalugu Venemaal. Tekstide autorid: Kersti Kuldna-Türkson (Eesti Kunstimuuseum), Heige Peets (Ennistuskoda Kanut), Julia Plotnikova (Riiklik Ermitaaž, Peterburi).
Lehvik – miniatuurne kunstiteos
Lehvik on unikaalne ese, mis ühendab endas nii praktilised, tseremoniaalsed kui ka esteetilised funktsioonid. Lehviku peamine eesmärk on pakkuda jahutust palavuse eest; samas on tal olnud oluline osa seltskondlikus etiketis ning selle käeshoidmise viisiga sai edastada väga erinevaid sõnumeid. Lisaks on oma ala parimate meistrite käe all valminud unikaalse dekooriga lehvik ka kordumatu kunstiteos. Käesolev näitus keskendub lehvikule kui kunstitööle, näidates selle eseme valmistamisel kasutatud kaunistusmotiivide ja tehnikate mitmekesisust ning muutumist ajas.
Lehvikutüübid
Oma kuju ja konstruktsiooni järgi jagunevad lehvikud kahte suurde rühma: voldik- ja brisé-lehvikud. Voldiklehvik koosneb ribi- ja leheosast. Kaks äärmist ribi on tavaliselt veidi paksemad ja kaitsevad suletud tervikut. Brisé-lehvikul (pr „murtud”) ei ole eraldi teisest materjalist leheosa, vaid see moodustub lehviku ribidest, mis on omavahel ühendatud enamasti kitsa tekstiilist ribaga ülaosas ja neediga alaosas. Eraldi lehvikutüübiks on jäiga käepidemega ekraan- ehk sirmlehvik.
Lehvikud Eesti Kunstimuuseumis
Eesti Kunstimuuseumi lehvikukogu ei ole arvuliselt väga suur, kuid on üsna mitmekesine. Siin on esindatud peaaegu kõik Euroopas kasutusel olnud lehvikutüübid ja nende kaunistusmotiivid.
Enamik Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvaid lehvikuid on olnud kasutusel 19. sajandi – 20. sajandi alguse Venemaal. Muuseumile on lehvikud kinkinud annetajad, kes neid kollektsioneerides on osanud hinnata miniatuursete kunstiteoste ilu.
Õrnast materjalist hapra konstruktsiooniga sajanditevanused esemed jõudsid muuseumisse enamasti väga halvas seisukorras. Neile on uue elu andnud Ennistuskoda Kanuti konservaatorid, kelle tööd tutvustavat väljapanekut saab näitusel ka näha.
Näituse kuraator: Kersti Kuldna-Türkson
Näituse kujundus: Mari Kurismaa
Kataloogi ja näituse graafiline kujundus: Tuuli Aule
Erakogudest pärit lehvikud on muuseumile üle andnud Ilse Karring, Aita Jõgi ja Leida Paalberg, kellele muuseum on tänulik nende annetuste eest.
Lehvikuid eksponeeriti eraldi väljapanekuna 06.01–17.02.2016 Tartu Linnamuuseumis.