Valik Eesti Kunstimuuseumi kogusse 2025. aastal lisandunud teostest
2025. aastal jätkas Eesti Kunstimuuseum (EKM) oma kogude täiendamist nii kunstiklassika kui kaasaegsete autorite loominguga. Kollektsiooni lisandunud teoste autoritest võib esile tuua kunstnikud, kelle töid omandati pärast EKMis toimunud näitusi – Natalie Mei, Ülo Sooster, Merike Estna, Urmas Lüüs, Jaan Toomik –, ja kunstnikud, kelle looming on muuseumi huviorbiidis seoses toimunud või plaanitavate näitustega nagu Hilda Kamdron, Kaja Kärner, Villu Järmut, Jaan Ollik, Kristina Õllek. Allpool on esitatud EKMi koguhoidjate valik möödunud aastal muuseumile omandatud teostest kronoloogilises järjekorras töö valmimise aasta(te) järgi.
Tekstide autorid: Darja Andrejeva, Anders Härm, Liisa Kaljula, Juta Kivimäe, Eha Komissarov, Madli Mihkelson, Liisi Raidna, Brigita Reinert, Elnara Taidre, Kristiina Tiideberg, Ann Mirjam Vaikla
Gustav Adolf Hippius. Hageri pastori David Friedrich Ignatiuse ja tema abikaasa Magdalena Ignatiuse portreed. 1820. aastad(?). Õli
Hageri pastoraadis Ignatiuste perekonnas Carl Sigismund Waltheri juhendamisel oma esimese kunstihariduse saanud Gustav Adolf Hippiuse ilmekatel portreemaalidel on suur kunsti- ja kultuurilooline tähtsus.
Galerii
Maalidel kujutatud Hageri pastori David Friedrich Ignatiuse ja tema abikaasa Magdalena Christina Ignatiusega (sündinud von Krusenstiern) sidus kunstnikku ka tihe perekondlik side, kuna Hippius oli abielus pastoripaari tütrega. Põneva olustikulise ajastut kirjeldava detailina on pastoriproua portreel näha puidust haspel, mille abil keriti kudumislõnga vihti.
Teosed kinkis Eesti Kunstimuuseumile Darmstadti Baltisaksa Selts (Deutsch-Baltische Gesellschaft).
Natalie Mei. Vaade koduaknast Tallinnas Miinisadamas. 1917. Tušš, akvarell
Teos annab tunnistust kõigest 17-aastase Natalie Mei suurepärasest joonistajaandest ja isikupärasest stiilist, näidates teda juba sel ajal küpse kunstnikuna. Veepinnal peegelduvad tuled mõjuvad ajastuomaselt suurlinlikult ja moodsalt.
Väikeseformaadiline akvarell omandati muuseumile SA Eesti Rahvuskultuuri Fondi Arvo ja Ingrid Nenni fondi toel ning oli eksponeeritud Kumu näitusel „Õed Meid. Avangard ja argielu“.
Natalie Mei. Vanglas. 1935. Pliiats
Natalie Mei. Vanglas. 1935. Ofort
Teos „Vanglas“ on ilmekas ja haruldane näide Natalie Mei 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse uusasjalikust loomingust, millesse kuuluvad mitmed teisedki sotsiaalkriitilise sisuga teosed. Muuseumikogusse kuulus juba varasemalt graafikateose plaat, 2025. aastal õnnestus omandada ka ainus teadaolev säilinud tõmmis ja teose eeljoonistus. Kõik kolm olid eksponeeritud Kumu näitusel „Õed Meid. Avangard ja argielu“.
Galerii
Kristjan Raud. Tammeraiuja. U 1938–1942. Pliiats
Kristjan Raua rahvaluulest ja etnograafilisest pärandist inspireeritud looming on Eesti sümbolistliku kunsti üks olulisemaid ja isikupärasemaid nähtusi. Tema Kalevipoja-ainelised teosed kuuluvad Eesti kunsti ja rahvuskultuuri tüvitekstide hulka.
Suure tamme raiumist kujutav motiiv tugineb eepose „Kalevipoeg“ kuuendale lool ja on Raua säilinud loomingus haruldane. Joonistus kuulus eesti arstiteadlase ja Tartu ülikooli õppejõu Jüri Suurküla kogusse ning ta viis selle 1944. aastal Eestist lahkudes Rootsi.
Muuseum omandas teose Stockholmis toimunud oksjonilt.
Hilda Kamdron. Leivakastjad Mõnistes. 1947. Puulõige
Keerulise saatusega vähetuntud kunstniku Hilda Kamdroni looming on viimastel aastatel saanud suuremat tähelepanu tänu Tartu Linnamuuseumi kogul põhinenud näitusele „Kuidas kadus Tartu. Hilda Kamdroni traumatsüklid“ Kumus ja sellega kaasnenud raamatule. Tema teoseid on vähe säilinud, kuna suur hulk hävis kunstniku elu lõpus tulekahjus.
Käesolev leht täiendab Kamdroni nappi trükigraafika loomingut võluva näitega sõjajärgsel ajal valminud puulõikest – tehnikast, milles kunstnik töötas juba 1930. aastail. Puulõike rohmakas stiil töötab teoses hästi kaasa talupoegliku miljööga; motiivi kokkusurutuses võib näha kunstniku kommentaari rõhuvale ajale.
Kaja Kärner. Varemeis Vanemuine. 1957–1958. Õli
Vanemuise vana juugendstiilis teatrimaja hävis Teise maailmasõja põlengutes 1944. aasta augustis. Teatri varemed seisid Tartu südames kuni 1950. aastate lõpuni, tuletades linlastele meelde sõjaõudusi ja Nõukogude armee barbaarsust kultuuripärandi hävitamisel. Kaja Kärner maalis Vanemuise varemeid vahetult enne nende lammutamist 1959. aastal, vaadeldes hoonet erinevates valgusrežiimides ja aastaaegadel. Nõukogude sunnitult optimistlik kunstikaanon taunis varemete kujutamist, kuid Tartu sõpruskonna kunstnike jaoks tähistas teatrimaja sajandi alguse Euroopa nostalgiat ning igatsust kaotatud modernistliku kultuuri järele.
Galerii
Kaja Kärner. Autoportree. 1959. Õli
Kaja Kärneri autoportree on valminud ajal, mil Tartu sõpruskonna meesliikmed olid nõukogude vangilaagritest naasnud ning end uuesti Tartus sisse seadnud. Sellega oli rühmituse elus alanud aktiivsema läbikäimise ja eksperimentaalsema loomingu ajajärk. Õueriides ja minekule pöörduv autoportree kujutab Kärnerit vahetult, rõhutades naiskunstniku kõrget enesehinnangut ja eneseteadlikkust olukorras, kus Kärner nõukogude Eesti ametliku kunstielu tunnustust ei leidnud. Tartu sõpruskonna naiskunstnikke on nende julge ja otsingulise loomingu tõttu nimetatud ka Karlova avangardistideks.
Sigrid Uiga. Noor kirjanik (Mari Saadi portree). 1959. Õli
Sigrid Uiga kuulub Eesti kunstiajaloos sotsrealismist läbimurdjate põlvkonda, kelle 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate figuraalkompositsioone iseloomustab mõõdukas modernistlik stilisatsioon ja õhuline, kuni krundini läbi kumav maaliuuenduslik käsitlus. Sulaajastul kunstiellu astunud maalijana on ka tema teostele omane ühiskondlik optimism, mis kajastub nii maalide värvigammas kui ka motiivides, millel on sageli kujutatud noori inimesi. „Noor kirjanik“ kujutab tuntud Eesti kirjanikku Mari Saati oma töölaua taga.
Ülo Sooster. Mona Lisa. 1960. Pliiats
Ülo Sooster on 20. sajandi Eesti kunsti üks novaatorlikemaid ja mitmekülgsemaid autoreid, kes on töötanud erinevates visuaalsetes süsteemides ja tegelenud nii maali, joonistuse kui ka animatsiooniga. Joonistus mängis tema kunstis olulist osa, toimides loomelaborina erinevate meetodite, ideede ja kujunditega katsetamiseks.
Siinne teos on ilmekas näide autori ühest meelisvõttest, kus inimnäo osade vahetamise abil luuakse fantastilisi ja sürrealistlikke tegelasi. Parafraseerides Leonardo da Vinci ikoonilist teost, astub Sooster modernistlikust, originaalsusel põhinevast diskursusest postmodernistlikusse mänguliste tsitaatide maailma.
Silvia Jõgever. Kompositsioon vihmavarjuga. 1961. Tušš, kollaaž
Silvia Jõgeveri erinevates tehnikates vormimängud on tähelepanuväärsed näited Tartu sõpruskonna otsingutest, mis laiendavad ettekujutust Nõukogude Eesti Teise maailmasõja järgsest modernismist. Ülo Soosteri ümber koondunud kaasamõtlejate ringkonda, kuhu lisaks Jõgeverile kuulsid ka Valve Janov, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires, ühendasid katsetused kollaaži ja tušijoonistusega ning huvi sürrealismi, aga ka ajaloolise kunstipärandi vastu. Hoolimata ühisjoontest mõttekaaslaste loominguga on Jõgeveril õnnestunud luua isikupärane kujund, mis ühendab esmapilgul ühendamatud elemendid humoorikaks tervikuks.
Valdur Ohakas. Daam kübaraga. 1962. Õli
1960. aastaid on peetud Valdur Ohaka loomingu kõrgperioodiks, mil kunstnik liikus kümnendi alguse karmi stiili figuraalsusest kümnendi lõpu pikassolikku vormideformatsiooni.
1962. aastal valminud „Daam kübaraga“ esindab veel varast karmi stiili näidet, milles annavad tooni tumedad kontuurid, modernistlik vormiüldistus ja pastoosne faktuur. Siin ei domineeri veel kümnendi teise poole naiseportreedes esile tulev jõuline vormideformatsioon, milles kunstnik eemaldus oma varasema loomingu lihtsusest ja siirusest. Maali koloriit, kujutatud naisetüüp ja õlgkübarat meenutav peakate viitavad ühtlasi Mehhiko kunsti mõjudele.
Kristiina Kaasik. Liikuvad kujundid I–III. 1965. Õli
Kristiina Kaasiku varane, Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ja rühmituse ANK ’64 aegne looming on uuenduslik ja otsinguline, nagu ka mitmetel teistel rühmituse liikmetel sel perioodil. Lähtudes Nõukogude Liidus kõige keelatumate moodsa kunsti voolude kogemusest, sünteesib Kaasik oma varases maalisarjas „Liikuvad kujundid“ abstraktsionismist ja sürrealismist saadud impulsse ning jõuab välja ebaõdusust tekitavate orgaaniliste vormideni. Siseorganeid meenutavad sürrealistlik-abstraktsed nägemused esitavad protofeministliku väljakutse maskuliinsele arusaamale abstraktsest kunstist kui millestki külmast, ratsionaalsest ning oma ülesehituselt geomeetrilisest.
Galerii
Ülo Sooster. Aknad. 1968–1970. Autoritehnika
Ülo Soosteri autoritehnikas aknaseeria läbiv motiiv – nelinurkne avaus krobelises müüris – pärineb kunstniku Pika jala väravatornis asunud Tallinna ateljeest. Sooster kasutas keskaegses linnamüüris asunud ateljeed 1949. aasta teisel poolel pärast Tartu Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist ja enne arreteerimist. Tema 1960. aastate Moskva kõrgperioodi nostalgilistes aknamaalides ilmub avausse kord Oleviste kiriku torn, kord Läänemeri, kord Hiiumaalt pärit linnumuna. Elulõpu viimane, tühjade avaustega aknamaal võimaldab heita pilku Soosteri autoritehnika köögipoolele ning sümboliseerib äkitselt katkenud loometeekonda.
Teos on Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi kingitus muuseumi sünnipäevaks.
Heino ja Aida Kersna plakatid 1960.–1970. aastatest
Raamatugraafiku ja kirjakunstimeistrina tuntud Heino Kersna plakatikujunduste peategelaseks oli elegantne ja dünaamiline kiri, mille erinevaid stiile ja variatsioone ta hästi valdas ja mis leidis tihti väljenduse lennuka kalligraafilise sulejoone vormis. Kunstikombinaadis ARS tarbegraafikuna töötanud abikaasa Aida Kersnaga moodustasid nad loomingulise tandemi, kujundasid ühiselt mitmeid trükiseid, auaadresse ja plakateid. Nende läbimõeldud kompositsioonides olid ühendatud funktsionaalsus ja dekoratiivsus, klassikaline kujundustraditsioon ja moodsad mõjud.
Galerii
Villu Järmut, Jaan Ollik. Teepakk. 1975. Siiditrükk, segatehnika
Graafiline objekt „Teepakk“ on osa suuremast installatsioonist, mida eksponeeriti legendaarsel näitusel „Harku 1975“ ning mis tänapäeval pakub ilmeka näite graafikakunsti eksperimentaalsest kasutusest Nõukogude Eesti kunstis. Võrdlemisi käepärane siiditrükitehnika võimaldas kujutiste efektiivset tiražeerimist, aga ka nn valmiskujundite reprodutseerimist. Mängides ready-made teose ideega, on Villu Järmut ja Jaan Ollik loonud humoorika lavastuse nõukogude ajal kättesaadava „kõrgeima sordi“ tee suurendatud pakkidega.
Ekke Väli. Toode. 1994. Puit, plast
Enamik Ekke Väli teostest Eesti Kunstimuuseumi kogus on pärit 1980. aastatest, mil kunstniku esiletõus tollases modernistlikus skulptuurikäsitluses oli esileküündiv nii oma erandlike mõttemängude, stilistilise teravuse kui ka meisterliku materjalikäsitluse poolest. Kuid just järgmise kümnendi algul muutus Eesti kunstimaastik oluliselt.
Õõnestatud puutüvest kuumutatud plastikuga kaetud kolm objekti on loodud üheksakümnendate keskel, kui klassikaline modernistlik skulptuurikäsitlus oli Eestis aktiivselt kadumas. Skulptorid pöördusid oma otsingutes uute materjalide ja ideelahenduste poole. Nii võib ka Ekke Väli teoses näha kümnendil enamikus kunstiliikides levinud senisest erinevat kehalisuse tunnetust. Nii tehnilisel tootmisliinil pakendina kasutatud plastikul kui ka plastikkilesse suletud puidul oli sel perioodil just oma ajale spetsiifiline, eelnevast, samuti praegusest küllaltki erinev tähendus. Ekke Väli objektid on Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonile tänuväärseks täienduseks, avardades arusaama üheksakümnendate vabaskulptuurist.
Katja Novitskova. Aktiviseerimise muster (C. elegans). 2020. Installatsioon, segatehnika
Katja Novitskova peamised käsitletavad teemad on seotud internetikunsti praktikate, uute tehnoloogiate ja antropotseeni ajastu ökoloogiatega. Uurides tehnoloogiliste narratiivide kaudu maailma kujutamise keerukust ja selle võimalikku moonutatust, juhib ta tähelepanu meetoditele, mida rakendatakse nende narratiivide vahendamiseks. Erinevaid vahendeid nagu mikroskoope, kaameraid ja visuaalseid algoritme kasutades loob Novitskova bioloogiliste organismide alternatiivseid geograafiaid, mille algpunktiks on andmekogumid. Internetist leitud pildid muutuvad alumiiniumist alustele trükituna (foto)skulptuurideks.
Installatsioon „Aktiveerimise muster (C. elegans)“ põhineb teostel „Ligikaudsus“ (2012 – jätkuv) ja „Aktiveerimise muster (embrüogenees)“ (2017). Teos esindab hästi Novitskova kunstnikukäekirja, mis paikneb visuaalkultuuri ja ulme ristpunktis ning mida iseloomustab internetijärgse kunsti esteetika. Teos oli eksponeeritud Barcelonas toimunud kunstibiennaalil „Manifesta 15“.
Sigrid Viir. Võltspuhkaja reisipäevik. 2021. 10-osaline fotoseeria
Sigrid Viiri fotosari „Võltspuhkaja reisipäevik“ jätkab ideeliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud isikunäituse „Võltspuhkaja“ temaatikaga, mille keskmes oli töö ja puhkuse piiride hägustumine kaasaegses ühiskonnas. Töö ja jõudeaja piir näib järjest enam käest libisevat, mida tõendab ilmekalt ka angloameerika keeleruumis selliste uudissõnade nagu workcation (töö/work + puhkus/vacation), bleisure (äri/business + jõudeolek/leisure) või bizcation (äri/business + puhkus/vacation) kasutuselevõtt. Sigrid Viiri efektne digitaalkollaaži tehnikas loodud fotoseeria, milles kunstnik viitab saksa romantiku Caspar David Friedrichi märgilisele teosele „Rändaja udumere kohal“ ning kujutleb iseend hallipäise pensioniealise kunstitöötajana kunagi tulevikus, võtab ühtlasi ilmekalt kokku vabakutseliste loomeinimeste ebakindla olukorra ning vaatleb kaasajal levinud hoiakuid ja harjumusi töö- ja puhkusekultuuris.
Galerii
Sten Saarits. Ootamine. 2020; Voog. 2022; Otsing. 2023. Videod
Sten Saaritsa triloogia kõik kolm installatsiooni tegelevad ühel või teisel moel inimese ja linnakeskkonna vahelise dünaamika, võõrandumise, tarbimise ja üksinduse motiividega. Tegemist on visuaalsete seisundifilmidega, kus looduse ja linnakeskkonna vahelisel dünaamikal on oluline roll. Võõrandunud inimese ihad, hirmud, tüdimus ja ükskõiksus iseenda, teiste inimeste ja ümbritseva suhtes põimuvad siin melanhoolsetes ja sürreaalsetes rännakutes loodusesse. Trammi ootavad inimesed teoses „Ootamine“ („The Wait“) avastavad ennast äkki keset metsa, autodega maanteel kulgejad filmis „Voog“ („The Stream“) järsku jõe peal ning ostlejad filmis „Otsing“ („The Browse“) keset kartulipõldu. Oluline on nende teoste juures ka installatiivne komponent, mis triloogia iga osa puhul seostub moel või teisel filmi motiivistikuga.
Galerii
Sten Saarits on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Saaritsa teemakordustele rõhuvat kunstnikupraktikat iseloomustab katse luua mõtterännakutele vastavaid materiaalseid mikromaastikke, et avada kaasaegse ühiskonna argipäevaseid meeleseisundeid uuel kujul.
Kristina Õllek. Setete vood nr 1. 2023; Setete vood nr 2. 2023; Neelates hüpoksilist vett. 2023; Vee, tsüanobakteri, meresoola ja muu geopoliitilise jõu vool läbi metallvõrgu. 2022
Kristina Õllek on visuaalkunstnik, kes töötab foto, video ja installatsiooniga, keskendudes representatsiooniprotsesside, geoloogilise ainese, mereökoloogia ja inimtekkeliste keskkondade uurimisele. Õllek kasutab oma praktikas peamiselt uurimistööpõhist lähenemist, põimides sellega fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi.
Galerii
Oma viimaste aastate näituseprojektides on ta põhjalikult uurinud Läänemere piirkonda, selle ökoloogiat ja geoloogiat ning süvamerepõhja kaevandamise temaatikat. Selle raames on ta keskendunud tsüanobakterile ja setetele ning arendanud välja endale ainulaadse autoritehnika, mida on kasutanud ka siinsete fototeoste loomisel. Õllek vaatleb Läänemere muutuvat ökoloogiat ja geoloogiat läbi ajaloo kaasajani ning ühendab selle kaudu siinse piirkonna mineviku ja keskkonna ajaloo uurimise kaasaegsete keskkonnaprobleemide ja -küsimustega antropotseeni ajastu kontekstis.
Galerii
Urmas Lüüs. Installatsioon ja kaks raami seeriast „Härra N-i elu ja surm“. 2024. Installatsioon, segatehnika, tikkimine
Urmas Lüüs keskendub oma loomingus sepakunsti, skulptuuri, valguse, heli, klassikalise käsitöö ja materjalikunstide kombineerimisele. Kunstnik töötab harva üksikobjektidega, teda huvitab hübriidvormidest koosnev tervik. Otsides hallaladena toimivaid ühisvälju ja luues laiahaardelisi, valdkondade- ning meediumite üleseid mahukaid teoseid, on Lüüs hetkel üks aktiivsemaid ja silmapaistvamaid Eesti nüüdiskunstnikke.
Galerii
Valitud kolm teost pärinevad Kumu kunstimuuseumi näituselt „Härra N-i elu ja surm“. See näitus juhatas külastaja väljamõeldud karakteri härra N-i majamuuseumisse, jutustades Lüüsi loodud uute kunstiobjektide ning muuseumide kogudest pärit tööde abiga kodanluse sünnist Eestis.
Angela Maasalu. Võta julgust. 2024. Õli
Londonis resideeruv Angela Maasalu on Eesti noorema põlvkonna silmapaistvamaid maalikunstnikke, kes oma hämarate sümbolistlike teostega on andnud uue hingamise 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kaasaegse kunsti poolt maha kantud figuraalsele maalile. Ammutades inspiratsiooni kunstiajaloost, muinasjuttudest ja iseenda rikkalikust sisemaailmast ning unenägudest, on Maasalu kunst äärmuseni isiklik ja intiimne, pakkudes samas jõulisi metafoore oma ajale.
„Võta julgust“ on silmapaistev näide kunstniku nägemuslikust maalikunstist, mille esmapilgul eskapistlik laad peidab endas üllatavat sotsiaalset tundlikkust ja resonantsi praeguse sõdadest ja kriisidest räsitud ajaga.
Merike Estna. Pimedik. 2024–2025. Õli, akrüül
Merike Estna monumentaalmaal „Pimedik“ valmis Kumu kunstimuuseumi tellimusel rahvusvahelise grupinäituse „Nad hakkasid kõnelema“ jaoks. Teos kuulub mõni aasta tagasi kunstniku elukohas Mehhikos alguse saanud teemaliini, mis keskendub emaks saamise kogemusele ning sellega kaasneva „kosmilise plahvatuse“ kujutamisele kultuuriloost tuntud madonna ja lapse motiivi kaudu. Maalil kujutatud siluett ja käte asend on laenatud Niguliste muuseumis asuva Kannatusaltari ühe tiiva väliskülje tahvli maalingult. Teose puhul on tegemist kunstniku seni mastaapseima kompositsiooniga, mille ta on maalinud ühele terviklikule lõuendile.
Mihkel Maripuu. Exobiota. 2025. Õli, akrüül
Mihkel Maripuu digitaalsete tehnoloogiate ja klassikalise maalikunsti sümbioosis valminud teos toob virtuaalse internetijärgse kunsti tagasi kehalisse ja kombatavasse füüsilisse ruumi. Teose pealkiri tuleneb ladinakeelsetest terminitest exo („väljaspool“) ja biota („eluvorm“), viidates hiljuti veel futuristlikuna mõjunud ideele kehast, mis väljub traditsioonilistest bioloogilistest piiridest ning kus programmeerimiskood ja digitaalsed andmed on sümbioosis rakkude ja kudedega. Sellel oma aja märgiks muutuda tõotaval teosel, kus ekraan on sulandunud ühte nahaga, tegeleb kunstnik varase tehisaru ajastul aktuaalse küberabjektsuse problemaatikaga.
Viktor Timofeev. Paberarhitektuur 1. 2025. Pliiats
Viktor Timofeevi joonistus täiendab tänu autori Läti taustale Eesti Kunstimuuseumi väikest Balti joonistuste ja graafika alakollektsiooni. Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku teos on ilmekaks näiteks traditsioonilise joonistustehnika asjatundlikust kasutamisest kaasaegsete, mitmetähenduslikult avatud kujundite loomisel, genereerides autorit ümbritsevate argivaadete kummastuse kaudu uut tüüpi abstraktsust.
Eesti Kunstimuuseum omandas teose 2025. aasta suvel toimunud Tallinna Graafikatriennaalilt.
Jaan Toomik. Juga. 2025. Video
Jaan Toomiku teost „Juga“ on eksponeeritud mitmes välisriigis, ent Eestis pole see kuigi laialt tuntud. Videosalvestuses on näha performance’it, kus kunstnik esineb kevadiselt veerohke Jägala joa ees protestiaktsiooniga. Teose loomiseks andis tõuke 2004. aastal sadu tuhandeid ohvreid nõudnud India ookeani tsunami. Meie ees on mäslev loodus ja talle vastanduv mässav kangelane, kes kutsub loodust vastust andma põhilise inimväärtuse – inimese õigus elule – eiramise eest. „Joas“ näeme kunstniku karjet, mis aga ei realiseeru inimkõrva jaoks kuuldavaks heliks.
Teos viitab teatud kommunikatsioonihäirele: oma mõistuse, kõne ja tahtega ei saa me mõjutada looduse käitumist. Uurides inimese ja looduse suhet, on videoteos kontseptuaalses plaanis Toomiku praktikale omane, kuid oma visuaalselt keelelt siiski veidi eristuv näide kunstniku nullindate loomingulisest repertuaarist. Teos oli eksponeeritud Kumu projektiruumi näitusel „Maastiku avamine“.
Valerian Loigu fotokogu
Valerian Loik oli eesti maalikunstnik, kes tegutses mitmes žanris, kuid kelle loomingus olid eriti olulised portreed. Kunstihariduse sai ta Nikolai Rooti ja Anatoli Kaigorodovi erastuudiotes ja Pallase kunstikoolis, kus ta õppis Ado Vabbe juhendamisel. Aastatel 1950–1976 töötas Loik Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna. Terviklik fotokollektsioon annab ettekujutuse kunstniku elust, loomingust ja kaasteelistest noorpõlvest kuni küpse eani.
Galerii
Edmund Arnold Blumenfeldti fotokogu
Edmund Arnold Blumenfeldt oli eesti kunstnik ja Eesti Kunstnikkude Rühma liige. Ta oli Eesti esimene eriharidusega reklaamikunstnik, kes tegi lavakujundusi mitmele Eesti teatrile. 1920. aastatel oli ta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti kunstnikke. Tema teoseid eksponeeriti 1924. aastal Pariisis Sõltumatute Salongi näitusel Grand Palais’s ning pärast seda kirjutasid tema loomingust ka prantsuse kunstiajakirjad. Blumenfeldti pärandist muuseumisse jõudnud fotodel ja fotoalbumites on jäädvustusi just sellest eluperioodist koos ajalehe- ja ajakirjaväljalõigetega. Fotokollektsiooni muudavad väärtuslikuks säilinud fotod teadmata asukohaga või hävinud teostest.
Galerii
Ajalehe Eesti Ekspress fotokogu
Erinevate Eesti Ekspressi fotograafide jäädvustused Draakoni, Vabaduse ja Hobusepea galeriides toimunud näitustest pakuvad väärtuslikku sissevaadet Eesti kunstiellu 21. sajandi esimesel kümnendil.
