Eesti Kunstimuuseumi kogud täienesid 2023. aastal ligi 1000 museaali võrra.
Suurema osa sellest tulmest moodustasid lisandused fotokogusse, millest on saanud põhjalik Eesti kunsti ja kunstielu kajastav pildiarhiiv. Maali-, graafika- ja skulptuurikogudesse lisandus varasema, 1960.–1970. aastate loomingu näiteid mitmetelt hiljem Eesti kunstile olulist mõju avaldanud autoritelt, nagu Malle Leis, Enno Ootsing, Silver Vahtre ja Illimar Paul.
Eraldi väärib märkimist naiskunstnike loomingu osa Eesti Kunstimuuseumi möödunud aasta tulmetes: kogudesse jõudsid õdede Natalie ja Lydia Mei akvarellid 1950. aastatest, Aili Vindi, Mai Järmuti, Sirje Eelma, Mari Kaljuste ja Mari Kurismaa 1970.–1980. aastate loomingu näited ning Edith Karlsoni, Anna-Stina Treumundi ja Tanja Muravskaja teosed 21. sajandist.
Siinkohal on esitatud kronoloogilises järjekorras koguhoidjate ja kuraatorite valik 2023. aastal lisandunud teostest.
Tekstide autorid: Darja Jefimova, Ulrika Jõemägi, Liisa Kaljula, Juta Kivimäe, Madli Mihkelson, Liisi Raidna, Agathe Marie Sarap, Elnara Taidre, Kristiina Tiideberg, Triin Tulgiste-Toss, Eda Tuulberg.
Natalie Mei. Kavandid. 1930.–50. aastad. Akvarell, guašš
Natalie Mei loomingulisest pärandist lisandus Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni mapp visanditega, mis sisaldas postkaartide ja teatrikostüümide kavandeid ning joonistusi, kõik kunstnikule iseloomulikus humoorikas stiilis.
Galerii
Ernst Jõesaar. Tango. U 1941–1944. Kips, värvitud
Elavalt ja vabalt modelleeritud tantsupaar on loodud ilmselt Teise maailmasõja aastatel ja atribueeritud muuseumis Ernst Jõesaarele, kes 1944. aastal Eestist pagulusse siirdus. Tangosamme harjutavad mees ja naine kujutavad autorit ja tema abikaasat selle perioodi tunnuslikes rõivastes ja robustsetes puukottades.
Ernst Jõesaare Eestis valminud loomingusse kuulub mitmeid tuntud kunstitegelaste väikefiguure. Teosele lisab väärtust teadmine, et sõja-aastail loodud skulptuure on Eestis väga vähe säilinud.
Elmar Kits. Ethel Kudu portree. 1951. Õli, lõuend
Pärast 1940. aastate teise poole suuremahulisi ideoloogilisi tellimustöid pöördus Elmar Kits 1950. aastate alguses vähem paraadliku portreeloomingu juurde. Kunstnikul valmisid mitmed järelimpressionistlikud portreed Eesti kultuuritegelastest ja vaimuinimestest, nagu kirjandusteadlane Karl Taev, doktor Viktor Alavainu või kunstnik Adolf Rebase koos perega.
1951. aastal maalis Kits ka tippsportlast ja spordipedagoogi Ethel Kudu, kujutades teda karusnahkses kasukas nõukogude keskklassi esindajana, ent ka emantsipeerunud ja eneseteadliku naisprofessionaalina.
Lydia Mei. Toa- ja aialilled. 1958. Akvarell
Lydia Mei, ehkki ta oli õppinud arhitektuuri, on tuntud suurepärase akvarellistina. Ta maalis portreesid, vaikelusid, interjööre. Muuseumikogusse lisandusid tema botaaniliselt väga täpsed ja meisterlikud akvarellid toa- ning aialilledest (petuunia, moon, tiigerliilia, lõvilõug ja liilia).
Galerii
Enno Ootsing. Pargivaade. 1966. Guašš
Teos „Pargivaade“ kuulub Enno Ootsingu kunstirühmituses ANK ’64 tegutsemise perioodi ning peegeldab kunstniku ENSV Riikliku Kunstiinstituudi aegseid loomingulisi katsetusi ja otsinguid.
Teostatud pargimotiivi üldistades mattide ja popilike guaššvärvidega, iseloomustab „Pargivaade“ oma käsitluselt 1966. aasta paiku Eesti kunstis aset leidnud abstraktset murrangut.
Selle murrangu taga olid lisaks Elmar Kitsele, Henn Roodele ja Olav Maranile suuresti just ANK ’64 seotud noored kunstnikud. Teos näitab ANKi olulise ideelaborina nõukogude perioodi Eesti kunstis.
Enno Ootsingu varajased eksperimentaalsed kompositsioonid 1960. aastatest
Galerii
Eelmise aasta üheks õnnestunumaks graafikakogu täienduseks võib pidada väikest Enno Ootsingu varajaste teoste komplekti. Kuuludes autori kunstirühmituses ANK ’64 tegutsemise perioodi, peegeldavad need kunstniku selleaegseid loomingulisi katsetusi ja otsinguid, avades ANKi kui omapärase ja mitmekesise ideelabori fenomeni.
Malle Leis. Alpikann. 1968. Segatehnika
Malle Leisi varane töö „Alpikann“ valmis ajal, kui kunstnik oli lõpetamas õpinguid ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, ja peegeldab 1960. aastatel ellu astunud kunstnikepõlvkonna maaliuuenduslikke ideid.
Leisile iseloomulik fragmentaarne struktuur ja erksad värvid hülgavad senise maalireaalsuse ja loovad uue tasapinnalise maaliruumi, sillutades teed kümnendivahetusel manifesteerunud Eesti popkunstile.
Rühmitusel ANK ’64, kuhu kuulus ka Leis, oli popkunsti ideestiku tutvustamisel Eesti kunstis otsustav roll.
Aili Vint. Panoraam II animafilmile „Lend”. 1973. Guašš
Aili Vindi maal on panoraam 1973. aasta joonisfilmile „Lend“, mille režissööriks oli Rein Raamat, stsenaristiks Paul-Erik Rummo ja heliloojaks ansambel Ruja asutaja Rein Rannap.
See film, mida on käsitletud kui abstraktset ja suure üldistusjõuga animatsiooni väljendamaks inimese lennuunistust, tõi 1974. aastal Tallinnfilmi noorele joonisfilmigrupile tunnustuse Zagrebi animatsioonifestivalil. Vindi loodud foonimaalid telliti kunstnikult vahetult enne filmi valmimist ning need on silmapaistvad näited kunstnike rakendamisest eri laadi kujundustööde juures 1970. aastatel.
Nendel tehniliselt kõrgel tasemel teostel on segatud op- ja popkunsti võttestikku – näeme, kuidas tundliku värvitajuga Vint on suutnud luua täpsed värvide üleminekud, kasutades selleks guaššvärvide võimalusi.
Illimar Paul. Näituseplakatid 1970. aastatest. Siiditrükk
ENSV Riikliku Kunstiinstituudi graafikaosakonna lõpetanud ning Leipzigi Kõrgemas Graafika- ja Raamatukunsti Koolis raamatugraafikat õppinud Illimar Paul on peamiselt tuntud vabagraafikuna, kuid ta on tegutsenud ka graafilise disaini vallas. Õpingute järgselt, 1970. aastate esimeses pooles, pälviski ta tähelepanu eelkõige oma raamatukujunduste ja plakatitega ning 1970. aastate lõpuni andis ta kunstiinstituudis õppejõuna tarbegraafika ja raamatukujunduse teemalisi kursuseid.
Galerii
Pauli siiditrüki tehnikas teostatud erksate värvikoosluste, stiliseeritud motiivide ja geomeetriliste kujunditega näituseplakatites on tunda sarnaselt paljudele tema graafilistele lehtedele popkunsti esteetika mõjutusi. Need plakatid on hea näide, kuidas 1960. aastate lõpul Eestisse jõudnud popkunst levis 1970. aastatel ka kunsti rakenduslikumatesse sfääridesse.
Mai Järmut. 9 ½ (Kindad). 1977. Glasuuritud keraamika
„9 ½“ on üks olulisemaid näiteid Mai Järmuti varasest Eesti keraamikat uuendanud loomeperioodist, mil autor nihutas tarbe- ja kujutava kunsti piire.
Ta hakkas kasutama argiesemete suurendust ja seriaalsus-printsiipi nii, nagu see oli omane varasele popkunstile. Üleelusuuruseks skulptuuriks vormistatud robustsed kantud töömehekindad hoiavad inertsist kandja käekuju. Teose pealkiri viitab kinnaste suurusele.
Silver Vahtre. Joonestus nr 1-4. 1978. Tušš, guašš, kollaaž
Harku Eksperimentaalbioloogia Instituudis 1975. aastal avatud kunstinäituse avaseminaril pakkus Leonhard Lapin välja objektiivse kunsti mõiste. Mitmed Eesti kunstnikud hakkasid sel ajal viljelema geomeetrilist kunsti või asusid oma loomingus matkima tehniliste jooniste esteetikat.
Silver Vahtre guašiseeria „Joonestus nr 1–4“ jätkas Harku näitusel tutvustatud geomeetrilise mooduli rakendamist ruumi haldamisel. Nii teoste masinlik, varast arvutikunsti meenutav laad kui tehnilistelt joonistelt laenatud pealkiri viitavad objektiivsuse taotlusele kunstis.
Galerii
Sirje Eelma. Lapsed ei ole veel tulnud. 1980. Ofort
Sirje Eelma. Lapsed on juba ära läinud. 1980. Akvatinta, ofort, kõrgtrükk
Galerii
Hilisnõukogude graafika kollektsiooni heaks täienduseks on Sirje Eelma paarikleht, mis valmis nutikalt: kunstnik tegi tõmmise samalt plaadilt kord sügavtrüki-, kord kõrgtrükimeetodil. Tulemuseks on n-ö positiivi ja negatiivi efektiga kompositsioon, mida iseloomustab argiesemete ja igapäevaste teemade kummastav kujutamine, et tuua esile nõukogude argielu varjatumaid, ehk süngemaidki külgi.
Mari Kurismaa, Mari Kaljuste. Külm maja. 1980. Slaidisari
1979. aastal jäid sisearhitektina ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Mari Kurismaale ja sel ajal samal erialal õppivale Mari Kaljustele silma mõningad Tallinnas asuvate hoonete interjöörid. Nii Kevade tänava lastekunstikoolis, Ristiku tänava koolimajas, Ujula tänava pioneeride palees kui Rataskaevu tänava hotellis kütkestas kunstnikke sealne juhuslik ja eklektiline, hilisemast hooletusse jäetusest tulenev loomulik, eluga rikastatud interjöörikunst. Urbanistlike uitamiste tulemusena sündis 72 värvislaidist koosnev kontseptuaalne seeria, mille eest said kunstnikud 1981. aastal ENSV Arhitektide Liidu noortesektsiooni fotovõistlusel esimese preemia.
Marco Laimre. Portatiivne Vihkamise Nurk. 2005/2021. Ruumiinstallatsioon
Marco Laimre on 1990. aastatel kunstiskeenele tulnud kontseptuaalne kunstnik, kelle loomingut iseloomustab kriitiline ja anarhistlik positsioon. Tema nullindate esimese poole loomingut kokkuvõttev mõiste on eksperimentaalsemiootika, mille keskmes on olemasolevate märgisüsteemide manipuleerimine ja pealtnäha juhuslike kujundite tunnetuslik kombineerimine.
Galerii
„Portatiivne Vihkamise Nurk“ (2005/2021) keerleb Laimrele iseloomulikult ühe keskse kujundi või teema ümber, kombineerides motiiviga seonduvaid isiklikke ja kultuurilisi tähendusi.
Installatsiooni taustaks on nullindatel uuesti esile kerkinud rahvusluse laine, mis avaldus nii vastuolus venekeelse kogukonnaga kui ka ärevuses rahvuse püsimajäämise ja rahvuskultuuri säilimise pärast. Rahvuslike rituaalide üheks keskseks toimumispaigaks olevast laulukaarest on kunstnik arendanud „toote“, mis lubab igaühel talle sobivas kohas ja ajal rahulikult vihata, sarnanedes seda tehes paratamatult pahandust teinud ja nurka pandud lapsega.
Anna-Stina Treumund. Võrk I. 2007/2021. Foto
Anna-Stina Treumund. Vormsi / Nõgesed. 2006/2021. Foto
Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia taustaga Anna-Stina Treumund oli queer-feministlik kunstnik, kelle looming andis olulise panuse queer-naiste nähtavuse suurendamiseks Eesti kunstis ja ühiskonnas laiemalt.
Galerii
Mustvalged fotod on kantud rollimängudest, milles kunstnik on dialoogis kujuteldava Teisega, otsides endas uute rollide võimalikke kehastusi. Neis varastes fotodes on Treumund veel tugevalt mõjutatud soorollide traditsioonilisest representatsioonist, mis annab tasapisi maad erinevuste kultuurilisele konstrueerimisele ja tegelaskujude teatraalsetele ümberkehastumistele. Tänu Anna-Stina Treumundi loomingule saame autentse dokumentatsiooni selles subkultuuris kujunenud enesehinnangutest ja rollidest.
Edith Karlson. Õed I-II. 2019. Penoplast, kips, metall, tsement
Kaks hiiglaslikku silmitut ussi on osa autori installatsioonist 2019. aastal Kumu kunstimuuseumis avatud naiskunstnikele pühendatud näitusel „Sisse, sisse – uks on lahti!“.
Kunstikriitikas ja 2022. aastal linastunud portreedokumentaalis on autorit nimetatud „uue ajastu kunstnikuks“. Carl Gustav Jungi analüütilise psühholoogia raamides oleks Edith Karlsoni äraspidine animalism tõlgendatav inimkonna kollektiivsetest minevikukogemustest tänapäeva ulatuvate üldinimlike hirmude spektriga. Väga vana teadvustamata hirm teispoolsuse ja surmaga seonduva ees on toitnud autori loomingut ning viinud kummituslike, kuid psüühiliselt mõjuvate kujundite sünnini.
Tanja Muravskaja. Autoportree. 23. aprill 2020, Brüssel. 2020. Raamitud foto
Ajal, mil Euroopas puhkes koroonapandeemia, töötas Eesti kunstnik Tanja Muravskaja Brüsselis, kunstikeskuse WIELS residentuuris. 23. aprillil 2020. aastal valminud pööratud autoportree võtab kõneka kujundiga kokku maailma vallanud pandeemiahirmu ning ühiskondlike sulgemiste esimese düstoopilise laine. Euroopa kunstiajaloo klassikalist ovaalset portreeformaati kasutades pöörab kunstnik end vaataja poole seljaga, lõigates läbi kõik võimalused inimlikuks kontaktiks.
Raul Keller. Ideaalmaaillmad. Installatsioon. 2020–2021
Raul Keller on interdistsiplinaarne kunstnik, kes on alates 1990. aastate lõpust keskendunud heli- ja tehnoloogilisele kunstile. Kunstnik transformeeris 2020.–2021. aasta koroonalaine tõttu publikule suletuks jäänud isikunäituse „Ideaalmaaillmad“ rändavaks korter/kööginäituseks.
Kolm viieteistkümnest magnetalusele liimitud ja seega külmkapimagnetina toimivast fotost, kõlarist, ühekordsest kaamerast, kinnastest ja juhendist koosnevat komplekti rändasid kolme kuu jooksul mööda inimeste kodusid. Vaataja kureeris oma näituse ise, seades fotod kodusele külmikupinnale meelepärasel viisil ning lisades enne komplekti edasiandmist järgmisesse kodusse kaasapandud ühekordse kaameraga tehtud jäädvustuse enda ideaalmaailmast. Teos püüab ajaloo tarbeks hetke kunstniku ja vaataja kahekõnest/koostööst koroona-aastate pealesunnitud lahusolekus.
Edith Karlson. Minevik ja tulevik. 2023. Fotopolümeergravüür, siiditrükk. Röntgenülesvõtted Andres Uueni
Edith Karlsoni graafiline leht on osa samanimelisest installatsioonist, mis valmis Kumu kunstimuuseumi näituse „Kunst antropotseeni ajastul“ jaoks ning tegeles inimese ja looma vaheliste suhetega 21. sajandil.
Installatsiooni keskseks elemendiks oli vanakraamiturult leitud kahepäise vasika topis, mille olevat valmistanud tundmatu talumees. Topise röntgenülesvõtted ja nende alusel loodud graafiline teos peegeldavad kunstniku mänge valitud kujundiga, aga süvendavad ka taotluslikku muljet nihestatusest ja groteskist.
Juugendkunstnik Karin Põksile kuulunud fotod
Keilast pärit Karin Põks, toonase nimega Karin Pipenberg, õppis aastatel 1911–1913 Saksamaal Leipzigis tuntud maali- ja graafikakunstniku Bruno Héroux’ käe all. Muuseumi fotokogusse jõudis album, mis sisaldab just sellest, fotode järgi otsustades romantilisest ja mängulisest eluperioodist pärinevaid fotojäädvustusi.
Galerii
Fotod kunstnik Oskar Hoffmanni kogust
Tuntud baltisaksa maalikunstniku Oskar Hoffmanni õele kuulunud fotodel näeme kunstnikku tema lähiringis ja ateljeemiljöös. Tartus tõenäoliselt eesti rahvusest pagarmeistri peres sündinud Oskar töötas nooruses mõned aastad kohaliku foto- ja litograafi Karl Schulzi ateljees, kus omandas vajalikud teadmised fotograafiast. Kunstnikust sai innukas fotograaf ja võib oletada, et mitmed tema maalid on maalitud fotode põhjal.
Galerii
Kadunud Tallinna vaated Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori fotokogust
Teadmata fotograaf on 1963. aastal süsteemselt pildistanud Liivalaia tänava laiendusele ette jäänud, lammutamisele määratud maju. Tundliku pilguga on jäädvustatud tollane olustik oma räämas kaubahoovide ja õuealade aguliromantikaga. Ajalooliselt hinnaline on ka fotode väärtus kunagise hoonestuse arhitektuuri ja paiknemise dokumenteerijana.
Graafik Vive Tolli fotokogu
Mahukas kogu mustvalgeid fotosid toob meieni kunstiliselt viljaka ja ühiskondlikult aktiivse kunstniku elu tähthetki ja isiklikke momente. Nii näeme läbi tuntud Soome fotograafi Matti Saanio kaamerasilma Vive Tolli tööprotsessi graafikuna, aga ka kunstnikku kodusaarel Muhus ning koduses miljöös koos skulptorist abikaasa Lembit Tolliga.
