Uued tulmed 2020

Valik Eesti Kunstimuuseumi kogusse lisandunud teostest.

Ants Laikmaa. Arne Hanko portree. 1915

20. sajandi esimese poole ühe oluliseima eesti kunstniku Ants Laikmaa tellimustöö. Portreteeritu on 6-aastane Arne Hanko, kes oli omaaegse tuntud ajakirjaniku ja ühiskonnategelase August Johannes Hanko poeg.

Ando Keskküla. Trofeed. 1977

Ando Keskküla on tuntud kui Eesti kunstimaastiku üks esimesi hüperrealismi viljelejaid. Tema maal “Trofeed” iseloomustab hästi autori fotorealistlikke võtteid popkunsti mõjutustega 1970. aastate keskpaigas. Maali fookusesse on seatud argiobjektid, millel olid toonases ajas ka selged ideoloogilised alltekstid.

Sirja-Liisa Eelma. Kahaneva väärtusega kapp. 2014

Sirja-Liisa Eelma on Eesti kaasaegse minimalistliku kontseptuaalse maalikunsti üks tähelepanuväärsemaid esindajaid. Oma töödes kasutab Eelma sageli motiivide kordust (näiteks kuusnurga kujundit), mis võimaldab loodud illusiooni kaudu tõlgendada vorme erinevat moodi. Teose “Kahaneva väärtusega kapp” ajendiks on isiklikult tunnetatud vajadus piirata maalitoodangut piltidega üleküllastunud maailmas.

Silvia Jõgever. Autoportree. 1957

Tartu kunstniku ja hinnatud kunstiõpetaja Silvia Jõgeveri portreed on sageli teostatud nappides vormides ja lakooniliste värvipindadega, kuid neis on tabatav ka teatav psühholoogiline sügavus ja ajastu hõng. Jõgeveri “Autoportree” on oma aja kontekstis kahtlemata moodsa käsitlusviisiga teos, kus kunstnik kujutab end süvenenud ning nukrameelses meeleolus.

Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi kingitus

Kristi Kongi. Punakas-violeti essents, segatuna magentaga. Hommikune sära. 2019

Kristi Kongi loomingu põhirõhk asetseb teose ja ruumi vahelise dialoogi loomisel, mis on tohutult kaasahaaravad näitusesaalides kohaspetsiifiliste installatsioonidena. Kongi teoste intrigeerivate ja poeetiliste pealkirjade abil saab vaataja osa autori tundlikust värvitunnetusest – antud töö puhul on kunstnik püüdnud tabada lõuendile valgust.

Christian Gottlieb Welté. Muusikud. 1770. aastate keskpaik

18. sajandi lõpul tõi saatus Eestimaa pinnale ühe kaugetes kunsti- ja kaubalinnades, Mainzis ja Frankfurdis tegutsenud kunstniku. See oli Gottlieb Christian Welte (1747–1792), sündinud 1747. aastal Biebrichis (tänapäeval Wiesbadeni linnaosa). Prantsuspäraselt signeeris ta oma teoseid: Welté. Ta oli haritud, akadeemilise koolitusega kunstnik, kes maalis ja tegi oforte ajastu rokokoolikus vaimus, kujutades elegantseid paare looduses, muusikuid, näitlejaid ja teenijarahvast. Eestisse saabudes leidis Welté 1781. aastal tööd Põltsamaa lossis, hiljem Võisiku mõisas ja Tallinnas ning lõpuks Lohu mõisas. Tal oli silma ka eesti talurahva jaoks, jäädvustades neid akvarellidel. Welté stiil muutus ajakohaselt varaklassitsistlikuks. Siiski ei leidnud ta siin valitsevas tsunftisüsteemis oma kohta, haigestus ja suri 1792. aastal. Väikest signeeritud akvarell-guaššmaali „Muusikud“ võib dateerida 1770. aastate keskpaigaga. See on särav näide kunstniku varasest käekirjast: pargis jalutab peenelt riietatud paar, käes muusikainstrumendid. Tüüpilised on pisut karikeeritult pikaks venitatud figuurid ja ka neid saatev valge koer.

Ede Raadik. X219. 2013–2014

Galerii

1 / 3

1 / 3

Vello Vinn. Lugemissaal. 1981–1982

Vello Vinn on silmapaistev Eesti graafikakunstnik, kes on arendanud oma fantaasiaküllast visuaalset maailma ligi poole sajandi vältel. Tema teoste aluseks on põnevad kujundimängud, kus üks kujutis võib osutuda suurema kujutise osaks ning sõna ja pilt kasvavad teineteisest välja. Näiteks meenutab avatud raamat teatud asendis ust või väravat, toimides „Lugemissaali“ sissepääsuna. Ka teised „Lugemissaali“ osad koosnevad raamatutest, muuhulgad kummaline katusekonstruktsioon. Avatud raamat meenutab ka lindu ja muutubki tiivuliseks tegelaseks, „Lugemissaali“ ingliks või pühakuks. Võtme keele ja kujutise põimumise leidmiseks kõnealuses teoses annab kunstniku enda kommentaar telesaates „Pildi sisse minek. Vello Vinn“ (1986 ): „teopea“ tähistab teotahtelist lugejat, „pirnipea“ – seda, et raamatu autor on pannud pirni jne. Vello Vinna graafika tunnuseks on sümmeetriline ülesehitus, kuid see sümmeetria pole täielik – väiksemad ja suuremad erinevused ja põnevad detailid kutsuvad kunstiteose põhjalikuks vaatamiseks, pakkudes suurt avastamisrõõmu.

Nikolai Šahhovskoi. Preisi Vaska-kõuts, Venemaa vaenlane. 1915

Nikolai Šahhovskoi (1850–1923) kavandatud suur litosari “Pildikesed – venelaste sõda sakslastega” (1914–1915) on teostatud lubokke (vene rahvalikke puulõikeid) jäljendades või neid pisut muutes. I maailmasõja aegses õhustikus loodud teosed olid suunatud lihtrahvale ja sõduritele ning nende selle eesmärgiks oli tõsta patriotismi ning usku võitu. Tegemist on Eesti Kunstimuuseumi kogus senini puudunud I maailmasõja aegse ideoloogiliselt mõjutatud kunsti näitega, mis on rahvakunstil põhinemise tõttu oma žanris ainulaadne. Teose „Preisi Vaska-kõuts“ eeskujuks on lubokk „Kaasani kass“ (18. saj). See kass võis olla satiir Peeter I kohta, kuigi Kaasani kassi motiiv pärineb juba 16. sajandist. Nimelt usuti, et just sealt pärinevad eriti tugevad ja osavad kassid. Saksa keisrit Wilhelm II hästi elava „Kaasani kassina“ kujutamine näitas teda täissöönud ja laisa isikuna, kes kurnab isegi oma rahvast.

Max Pechstein. Kalurid Läänemere ääres. 1919

Uuenduslikku ja võitluslikku meelsust kannab 1919. aastal ilmunud graafikamapp „Noor Berliini kunst“ (“Junge Berliner Kunst”), millega lisandus Eesti Kunstimuuseumi saksa ekspressionistide kogusse 12 uut autorit. Eriti rõõmustab, et nende seas on Max Pechstein (1881–1955), kes ainsa suure nimena selles alakollektsioonis senini veel puudus. Max Pechsteini motiivide valikut on oluliselt mõjutanud tema puhkused Nidas (Kura säärel Leedus), mis sellal kuulus Saksamaale. Ta viibis Nidas aastatel 1909–1939 suviti regulaarselt ja mitu kuud korraga. Kuigi Läänemeri ulatub ka praeguse Saksamaa rannale, on see Läänemere kalureid kujutav teos tõenäoliselt siiski inspireeritud just Pechsteini viibimisest Baltikumis.

Ivan Pavlov. Kolomenskoje küla. 1923

Ivan Pavlov (1872–1951) oli mitmete Moskva kunstikoolide õppejõud, kes lõi meisterlikke värvilisi puu- ja linoollõikeid ning trükkis kuni seitsmelt plaadilt. Tema peateemaks olid meeleolukad linnavaated, eriti Vana-Vene arhitektuur. I. Pavlovi Kesk-Venemaa linnu kujutav sari „Provints“ annab jõuliselt edasi nn tõelist Venemaad oma õigeusu kirikute, jõekäärude, puumajade ja maaliliste nurgakestega. Siinsel pildil on üks Vana-Vene kunsti pärl, nüüd Moskva äärelinnas asuv Kolomenskoje Ülestõusmise kirik (1532). Selle ees olev värvikas rahvahulk on tulnud nähtavasti jumalateenistuselt.

Solomon Judovin. Nurgake linnakesest. 1926

 

Vene graafikakunsti esindav Solomon Judovin (1894–1954) lõi illustratsioone ja sarju, milles keskendus juudi temaatikale. Tulmete seas on valik tema varasemate aastate parimatest puugravüüridest, mis on koondatud mappi “S. Judovini puugravüürid” (ilmus 1941). S. Judovin oli eriti väljendusrikas ja mahlakas Leedu-Poola-Valgevene juudi elanikkonnaga linnakeste (vene k mestetško) elu kujutamisel. Asumitest viltu vajunud puumajade ja plankudega, mille kohal ripuvad kingseppade, rätsepate või vürtspoodnike sildid, hoovab melanhooliat.

Anu Vahtra. Eemaldamise teel tervikuni. 2019

Huvitav näide kahe kunstniku – eestlase Anu Vahtra ja ameeriklase Gordon Matta-Clarki – dialoogist, kus maailma kunsti klassikast tuntud võtted kantakse orgaaniliselt üle kohalikku konteksti, aidates uue pilguga vaadata ka Kumu enda harjumuspäraseks saanud arhitektuuri.

Peeter Laurits. Paabeli torn. 1992

Nüüdiskunsti kogu kõige mahukam fotoseeria võtab hästi kokku Nõukogude Liidus kui suletud ühiskonnas üles kasvanud inimese kogemuse maailma ühes suurimas ja kirjuma kultuuriga linnas.

Eve Kask. 29 ½. 1998

Teos on suurepärane näide nn essentsialistliku feminismi kunstitraditsiooni võtetest, olles Eesti kunstis erandlik nii oma teemavaliku, materjali kui mastaabi poolest.

Tommy Cash, Scorpion Dagger. Mona Lisa. 2019

Video on stiilipuhas näide Tommy Cashi kui muusika ja visuaalkunsti vahel paikneva autori loomingulisest mõtlemisest ja kujundikeelest, mis mõjub isikupäraselt nii Eesti visuaalkultuuri kontekstis kui laiemalt.

Herkki Erich Merila. Tallinn põleb. 1989

Tegemist on märgilise visuaaliga Eesti 1980. aastate teise poole popkultuurist, mis kommenteerib tabavalt oma loomise aega ja on samas ka huvitav lavastusliku foto näide.

Galerii

1 / 4

1 / 4