Eesti Kunstimuuseumi kogud täienesid 2022. aastal tuhatkonna teose võrra, mille seas on nii graafikat, skulptuuri, maalikunsti ja nüüdiskunsti kui ka fotosid, graafilist disaini ja mööblit 17. kuni 21. sajandini.
Muuseumi kollektsiooni jõudis käesoleval aastal teoseid nii klassikustaatuses Kristjan Raualt, Johannes Greenbergilt ja Olga Terrilt, aga ka mitmelt vähemtuntud autorilt nagu Lydia Vademan-Jans ja Silva Eher. Mitme uue teose võrra kasvasid harva täienevad baltisaksa kunsti, välisgraafika ja välismööbli kogud ning lisandusi said nõukogude perioodi tuntud autorite Mare Vindi, Sirje Runge, Jüri Arraku ja Siim-Tanel Annuse kollektsioonid.
Nüüdiskunsti kogule oli 2022. aasta monumentaalteoste aasta: muuseumisse jõudsid nii Jevgeni Zolotko kaheksast skulpturaalsest vormist koosnev „Armastus“ kui kunstirühmituse Johnson ja Johnson suurejooneline, 2006.–2013. aastani väldanud ning kohalikku kogukonda kaasanud “Paldiski projekt“. Noorema põlvkonna silmapaistvatest kunstnikest jõudsid käesoleval aastal Eesti Kunstimuuseumi kogudesse veel Anna-Stina Treumundi, Sirja-Liisa Eelma ja Helen Tago teosed. Ligikaudu 45% käesoleval aastal Eesti Kunstimuuseumisse tulnud teostest pärinesid naisautoritelt ning umbes 55% meesautoritelt.
Üldjoontes eristuvad Eesti Kunstimuuseumi kogumispoliitikas neli suunda: hoitakse kätt kaasaegses kunstis toimuva pulsil, tuuakse kunstiajaloolisse käibesse nõukogude perioodil (enese)tsensuuri tõttu teenimatult varju jäänud teoseid, täidetakse kunstiajaloolisi lünkasid 20. sajandi esimese poole modernistlikus kunstis ja jõudumööda täiendatakse ka vanema kunsti kollektsiooni haruldasemate leidudega.
Siinkohal on esitatud koguhoidjate ja kuraatorite valik 2022. aastal lisandunud teostest.
Tekstide autorid: Anu Allikvee, Darja Jefimova, Liisa Kaljula, Juta Kivimäe, Kadi Polli, Elnara Taidre, Kristiina Tiideberg, Triin Tulgiste, Eda Tuulberg, Anne Untera
Jan Luyken tundmatu 17. saj. kunstniku järgi. Poolakate verine lahing Hotõni all väejuht Jan III Sobieski juhtimisel 1673. a novembris. 1680. Ofort, paber
Kuigi militaarsed ratsaportreed on barokse kunsti lahutamatu osa, puudusid Eesti Kunstimuuseumi kogus seni nende näited. Seoses ostudega tuntud kunstiajaloolase Voldemar Vaga pärandist täienes kollektsioon koguni kahe näitega. Poola kuninga Jan III Sobieski ratsaportree tema poolt juhitud Hotõni lahingu taustal on selle žanri iseloomulik näide. Tänapäeva Lõuna-Ukrainas toimunud lahing tõi poolakatele, kes olid liidus Moldova ja Valahhiaga, võidu 1672–1676. aasta Poola-Türgi sõjas. See oli oluline kogu Euroopale, kus tajuti pidevalt rünnakuvalmis Türgi riigi ohtlikust. Seetõttu on portree looja hollandi kunstnik, kes tegi selle illustratsiooniks 1680 Amsterdamis ilmunud saksakeelsele raamatule Euroopas toimunud olulisematest kaasaegsetest sündmustest.
Johann Christian Berndt I tundmatu 18. saj. kunstniku järgi. Prints Karl Alexander von Lothringen Praha taustal. U 1744–1760. Ofort, vasegravüür, paber
Karl Alexander von Lothringeni portree on 18. sajandi militaarse ratsaportree iseloomulik näide. Prints oli Austria keisrinna Maria Theresia väejuht, keda on kujutatud võidukana Praha taustal. Kuulsuse kotkas hoiab tema ülistuseks noka vahel pateetilist teksti: „Kangelane… näitab oma nime Carl tuhandetes vooruse piltides.“ Pisut provintslikult kohmaka teose autor tegutses Nürnbergis, kus tegi nii peegleid ja gloobuseid kui ka graveeris kaarte, linnavaateid ning mõnikord ka portreid.
Blaise Nicholas Le Sueur (?). Antiikne motiiv. U1760–1790. Must ja valge kriit, paber
See kõrgetasemeline varaklassitsistlik joonistus peegeldab ajastu vaimsust, ühendades tundlikkuse, loodusläheduse ja huvi antiikkunsti pärandi vastu. Kahjuks on leht signeerimata, kuid võib oletada, et autoriks on Saksamaal tegutsenud prantsuse maalikunstnik Blaise Nicholas Le Sueur, kes sai 1751. aastal Berliini Kunstiakadeemia direktoriks. Tema pärandis on palju õrnu ja tundlikke joonistusi ning ka kasutatud paber on valmistatud 18. sajandi II poolel just Saksamaal.
William Deane Taylor Thomas Webster´i järgi. Kulmukortsutus. Leht paarikule „Naeratus“. U1850. Vasegravüür, paber
See külakooli õpilasi kujutav gravüür vahendab viktoriaanliku perioodi graafikat. Teos on heaks täienduseks Inglise 19. sajandi graafika kogusse, mis on just inglise kunsti osas esindatud vaid väheste näidetega. Estamp on osa paarikust, mis on loodud sellal väga populaarse kunstniku Th. Websteri maalipaari järgi. Muheda huumoriga kujutas kunstnik lapsi, kes on rõõmsad, kui õpetaja naeratab, ning kurvad, kui ta kulmu kortsutab. Ainuüksi see sunnib paljusid oma nägu raamatuga varjama ning ajab pisitüdruku lausa nutma. Kõige taga kannab üks üleannetu isegi paberist narrimütsi. Seega paistab, et tollane kool oli üpris karm koht!
Eduard Spoerer. Heinalised. 1870. aastad. Õli, lõuend
Tallinnas sündinud baltisaksa kunstnik Eduard Spoerer asus 1870. aastatel elama Düsseldorfi, kus on ilmselt valminud ka see Põhja-Saksa talumaastikku kujutav idülliline maal. Eesti Kunstimuuseumi esinduslik baltisaksa kunsti kogu on valdavalt kujunenud ajalooliselt ning iga selle üksikut täienemist tänapäeval tuleb pidada omamoodi sündmuseks. Teos sobib hästi Spoereri väikesearvulisse, aga esteetiliselt rafineeritud valikusse muuseumi kollektsioonis.
Eduard Gebhardt. Laske lapsukesed minu juurde tulla. 1910. aastad. Õli, puitkiudplaat
Eestis sündinud ja pikka aega Düsseldorfi kunstiakadeemia professorina töötanud baltisaksa kunstnik Eduard Gebhardt sai rahvusvaheliselt tuntuks eelkõige saksa usumaali uuendajana. Ometi on tema paljufiguurilised usulised kompositsioonid Eesti muuseumikogudes haruldased. Arvatavasti eeltööna valminud ja Gebhardtile iseloomulikult Uue Testamendi süžeed käsitlev detailirikas maal „Laske lapsukesed minu juurde tulla“ peegeldab hästi talle omast naturalistlikku ja inimesekeskset lähenemisviisi, olles nii heaks täienduseks tema teostele Eesti Kunstimuuseumis.
Gori. Talvemaastik. 1910–1915(?). Tušš, paber
Gori ehk kodanikunimega Vello Agori oli 1920.–1930. aastatel Eesti tuntumaid karikaturiste, kelle Eesti Kunstimuuseumis säilitatav pärand ulatub enam kui 1000 teoseni. 2022. aastal lisandus neile varane joonistus, mille stiliseerivas ja juugendlikus vormis võib veel ära tunda Gori esimese kunstiõpetaja Rudolf Lepiku mõjutusi. Teos on erandlik, sest säilinud Gori hilisemas loomingus analoogseid maastikuvaateid ei leidu.
Lydia Vademan-Jans. Puudesalu. 1920. Süsi, pastell, pliiats, paber
Teos on hea näide Eesti Kunstimuuseumi esimese koguhoidja, Peterburis ja Ants Laikmaa ateljeekoolis kunstihariduse omandanud Lydia Vademan-Jansi loomingust 1920ndatel, mil ta osales aktiivselt kohalikus kunstielus. Vähem tuntud naiskunstnike loomingu tutvustamist ja Eesti kunstiajaloo ümberkirjutamist feministlikust perspektiivist toetavad nii Eesti Kunstimuuseumi viimaste aastate näituseprogramm kui kogumispoliitika.
Kristjan Raud. Kalevi pojad jahil. 1927‒1928. Pliiats, guašš
Antud teos on üks kavanditest teemale “Kalevi pojad jahil” ehk “Kalevlased jahil”, mida Kristjan Raua loomingu uurija Lehti Viiroja on kokku loetlenud 9. Lisaks asub Eesti Kunstimuuseumis joonistuse “Jaht” suurem, aga visandlikum versioon, kus meesaktidele lisaks on näha täpsemalt väljajoonistamata jahikoerad. Kõik need näiliselt väga visandlikud joonistused iseloomustavad Raua algupärast töömeetodit – ta alustas kompositsiooni loomist väikesel lehel ja oma ideede arenedes kleepis järjest paberit juurde. Nii sündisid kollaažilaadsed joonistused, mis võivad koosneda kuni 12 paberilehest. Kunstnik fikseeris teose lõpuks kampoliga, mis on kolletumise tõttu andnud paberirestauraatoritele keerulise ülesande. Ehkki sisuliselt on tegemist kunstniku loomingulise köögiga, on neil kavanditel suur väärtus.
Juhan Raudsepp. Mees haamri ja alasiga. Naine viljavihuga. 1936. Kips
Juhan Raudsepa nais- ja meesfiguur (põllumajanduse ja tööstuse allegooriad) on Eesti kunstiajaloos kahekordselt väärtuslikud. Need on vähesed säilinud näited 1930. aastatel korraldatud avalike skulptuuride võistlustöödest ja samas kavandid, mis esitati seni veel vähe uuritud 1937. aastal toimunud Pariisi maailmanäituse Balti riikide paviljoni esindusteoste konkursile.
Ernö Koch. Kohtla-Järve I õlivabrik. 1936. Kuivnõel
Teose autor Ernö Koch oli ungarlane, keda tõi 1926. aastal Eestisse huvi hõimuliikumise vastu. Töötades siin vabakunstnikuna, rändas kunstnik Eestis ringil ja tegi hulgaliselt eri tehnikates realistlikke linnavaateid (sh Petseri), millel on ka suur topograafiline väärtus. Väga produktiivse kunstniku loomingus on eriline koht aastail 1936–1940 loodud Eesti rasketööstuse teemalisel graafikal. Põlevkivitööstus tõusis kahe maailmasõja vahelisel ajal riigi majanduslikuks uhkuseks ja ka kunstis oluliseks teemaks. Peale Kohtla-Järve tegi Koch mitmeid oforte ja kuivnõelalehti Kiviõlis, samuti Krulli masinatehase ning Tallinna tselluloosi- ja paberivabriku motiividel. Kunstnikku inspireeris tööstusrajatiste suuremahulisus ja võimsus.
Johannes Greenberg. Naine maskiga. U1937-1939. Õli, vineer
1930. aastate lõppu ja 1940. aastate algust peetakse Johannes Greenbergi loomingu tipp-perioodiks, mil valmisid mitmed tema tuntumad maalikompositsioonid. „Naine maskiga“ kuulub kunstniku õnnestunumate teatriteemaliste teoste hulka, milles Greenbergi paelus maskides naisnäitlejate salapärane maailm. Teos kuulus pikka aega Eesti kunstiajaloo kadunud teoste hulka ning on ära toodud ka raamatus „Force Majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood“. 2022. aastal jõudis maal muuseumisse Rootsis asuvast väliseesti kogust.
Olga Terri. Tütarlaps. 1942–1944(?). Monotüüpia
Olga Terri sai tuntuks peamiselt maalikunstnikuna, kuid katsetas ka graafika ja maalikunsti piirimaile jääva monotüüpiaga. Arvatavasti 1940. aastate alguses loodud teosele “Tütarlaps” on omased Terri sõja-aastate nukrameelne ekspressiivsus ja summutatud värvid. Monotüüpia tehnikas teoseid on Terrilt säilinud vaid üksikuid ning käesolev väikeformaadiline katsetus on esimene Eesti Kunstimuuseumi kogus.
Valve Janov. Kaks pead. 1957. Õli, papp
1957. aasta on Eesti sõjajärgses kunstiajaloos oluline teetähis, sest just siis toimus mitmete Tartus tegutsenud naiskunstnike loomingus murrang abstraktsesse kunsti. See murrang sündis esialgu reaalsuse pinnalt: nii maalis Lola Liivat sel aastal oma geomeetrilisteks värvipindadeks üldistatud „Moonid“, Valve Janovil aga valmis suudlevat armastajapaari abstraheeriv „Kaks pead“. Järgneva paari aasta jooksul jõudsid suudleva armastajapaari motiivi üldistades abstraktsesse kunsti mitmed teisedki Tartu sõpruskonna liikmed, nende hulgas Ülo Sooster, Lembit Saarts ja Heldur Viires. Teose kinkis muuseumile 103. sünnipäevaks Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Selts.
Ernst Jõesaar. Prillid ja kiri. 1976. Õli, masoniit
Pallaslase Ernst Jõesaare pagulasperioodil Rootsis valminud maal „Prillid ja kiri“ sümboliseerib kunstniku pidevat kontakti otsimist ja igatsust kodumaa järele, millele viitab alustamata kiri ja kunstniku abikaasa venna Adamson-Ericu kujundatud keraamilised nõud sarjast „Koopaelaniku serviis”. Maalil kujutatud serviis kuulub Eesti Kunstimuuseumi Adamson-Ericu kogusse, luues nii erinevate kogude vahele toreda seose ning vääristades ristviidete läbi muuseumi kollektsiooni.
Jüri Arrak. Kroonikakirjutajad. 1978. Õli, lõuend
„Kroonikakirjutaja“ on eriomane näide Jüri Arraku 1970ndate teise poole loomingus müüditõlgendusi pakkuvast motiivist ja metafüüsilisest ruumikäsitlusest. Arraku stiliseeritult maalitud arhitektuursed detailid ning figuuride mungalik riietus viitavad kunstniku tõlgendusele keskajast, mis loob askeetliku maastiku eksistentsiaalsetele maskitegelaskujudele. Antud töös on aimata ka Arrakule iseloomulikku kahemõttelist sümbolismi, millele viitab lehviv punane kardin.
Sirje Runge. Ring. Ruut. Kolmnurk. 1978. Akvarell, paber
Galerii
Disaineriharidusega Sirje Runge tegeles 1970. aastatel Eesti kunstis kõige järjekindlamalt ja põhjalikumalt pildiruumi geomeetrilise konstrueerimise võimaluste uurimisega. 1978. aastast pärinev seeria “Ring. Ruut. Kolmnurk” on huvipakkuv näide sellest, kuidas autor on omaenda 1970. aastate keskpaiga geomeetriliste maalide kompositsioone lahendanud hoopis teistlaadi lähenemist nõudvas akvarellitehnikas.
Siim-Tanel Annus
Peegel. 1979. Tušš, guašš
Informatsioon IV. Seeriast „Informatsioon“. 1978. Tušš
Seeriast „Informatsioon“. 1978. Tušš
Galerii
Siim-Tanel Annuse varajased tušijoonistused on oma aja minimalistliku kontseptuaalse kunsti üheks tippnäiteks Eestis. Pärinedes perioodist, kui autor võttis aktiivselt osa Tõnis Vindi kodustuudio „tundidest“, toovad need samas esile noore kunstniku isikupära. Kasutades Vindi väljatöötatud kunstivõttestikku ja -formaati (nt geomeetriline tušijoonistus ja ruudukujuline, sageli sümmeetriline kompositsioon), jõuab Annus oma individuaalse kujundistuni, milles sulandab mh teaduslikust kirjandusest pärit kujutisi jõuliseks abstraktseks visuaalseks keeleks.
Plakatikollektsioon
Galerii
Eesti Kunstimuuseumi graafilise disaini kogu oluliseks täienduseks möödunud aastal sai Aili Ermeli käest omandatud mahukas plakatikollektsioon (ca 85 eset), millest enamiku on muuseum saanud lahke annetusena. Andeka plakatikunstniku erakogu sisaldab nii tema enda kui ka teiste autorite nõukogude perioodil teostatud plakateid, mille seas on rohkelt eksperimente ning mänge fotomontaaži ja -lavastusega, aga ka näiteks siiditrüki tehnikas valminud haruldasi autoriplakateid.
Aili Vahtrapuu. Südametunnistus. 1995. Kips, emailvärv
Teos kuulub Aili Vahtrapuu neopopi mõjutustega perioodi, mis sai kunstniku loomingus alguse 1980. aastate teasel poolel. Autor on kasutanud sel perioodil oma kolmemõõtmeliste objektide loomisel sõnamängudele tuginevaid ideelahendusi ning värvimist ja ready-made elemente. Teos täiendab oluliselt Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu Aili Vahtrapuu teoste selgelt ajastuomast eksponeerimisväärtusega valikut.
Kaljo Põllu. Laegas. 1998. Õli, puitkiudplaat
Kaljo Põllu looming on peamiselt tuntud 1960. aastate op- ja popkunsti ning 1970.-1980. aastate soomeugri perioodi kaudu. 1990. aastatel hakkab kunstnikku aga ühtäkki huvitama võimatu kujundi ja võimatu ruumi temaatika. Luues terve rea maale, milles varase loomingu optilised illusioonid ja popkunsti motiivid leiavad tee võimatu kujundi ja võimatu ruumi metafüüsilistesse mängudesse, ilmnevad selle perioodi teostes ka kunstnikku ikka ja jälle paelunud kunstiteoreetilised probleemid. Teoses „Laegas“ murravad salapärase laualaeka üle pead neli ülikonnastatud, popilikus stilisatsioonis edasi antud meesfiguuri.
Silva Eher. Hüüdja hääl. 2000. Õli, lõuend
Silva Eher lõpetas 1983. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali eriala. Oma varaste helgete figuraalkompositsioonidega jäi ta silma juba 1980. aastate näitusel, isikupärane taasiseseisvumisjärgne maalilooming on jäänud aga uute meediate tuleku varju Eesti kunstis. Eheri küpse perioodi maaliloomingule on omane absurdimaiguliste märktegelaste ja eskapistlike omamaailmade loomine. Kunstniku musta huumoriga vürtsitatud sürrealismimaiguliste maalide keskmes on naise keha, selle muutumine läbi vananemise ja haiguste. 2022. aasta kevadel jõudis kunstniku perekonna kaudu muuseumisse ühtekokku paarkümmend Silva Eheri maali.
Mare Vint
Mineviku linnad III. 2007. Siiditrükk
Kaustik kavanditega. Pliiats, värviline pliiats.
Galerii
Tänu Mare Vindi vastutustundlike pärijate heldele annetusele on Eesti Kunstimuuseumi graafika põhi- ja abikogu oluliselt rikastunud hiljuti lahkunud graafikakunstniku pärandiga. Seejuures on kingitud teoste seas nii lõpetatud graafilisi lehti kui ka nende ettevalmistamise protsessi peegeldavaid materjale – kavandeid ja visandeid, mis on kunstniku salajase köögipoole väärtuslikeks avajateks.
Johnson ja Johnson. Paldiski projekt 2006–2013. Installatsioon
Kunstnikeduo Johnson ja Johnson seni kõige suurejoonelisema ettevõtmise „Paldiski projekt“ keskmes on ühelt poolt spetsiifiline sotsiaalpoliitiline olukord: transiitlinn Paldiski koos sealt läbivoolava rahaga, mis kuidagi kohaliku elu parandamisse ei jõua, ja poliitikast võõrdunud venekeelne elanikkond. Lisaks on linnast pärit üks Eesti esimesi professionaalseid kunstnikke, skulptor Amandus Adamson. Eesmärgiga luua situatsioon, milles kohalikel elanikel tekiks esmane kollektiivse organiseerumise kogemus, korraldasid kunstnikud 2006. aasta lõpus elanike seas küsitluse, millist Adamsoni skulptuuri nad sooviksid linnas näha, andes võimaluse valida viie skulptuuri vahel. Võitjaks osutus 1899. aastal valminud „Laeva viimne ohe“, mis kujutab merelainetest ümbritsetud naisakti. Kuigi algselt plaanitud asukohal sai kuju olla vaid mõned kuud, käivitas projekt kohalike elanike seas diskussioonid, millist avalikku ruumi üldse soovitakse ja milline peaks olema linna roll oma elanike elukeskkonna kujundamisel. Tegemist on ühe olulisema sotsiaalkriitilise ja avalikule ruumile suunatud projektiga 2000. aastate Eesti kunstis.
Helen Tago. Päevast päeva. 2016. Fotopolümeer sügavtrükk
Eesti graafikakunstnike noorema põlvkonna tähelepanuväärne esindaja Helen Tago ühendab oma loomingus graafikatehnikate meisterlikku valdamist ja eksperimenteerivat lähenemist. Nõnda on ta voltinud ühte oma tõmmist kolmemõõtmeliseks objektiks, mis annab eriti hästi edasi kujutatud linnakeskkonna ruumilisust ja mitmetasandilisust.
Sirja-Liisa Eelma. Kirjutada oma/sinu nime. 2019-2020. Õli, lõuend
Galerii
Maalikunstniku Sirja-Liisa Eelma loomingut iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud, ent sisuliselt kontseptuaalsed teemad nagu vaikus, tühjus ja puhtus. Eelma õrna ja tundlikku maalilaadi ning filigraanset pintslikäsitlust saadab mõtiskluse rahulik pingestatus, millele omakorda lisab tähendust kordusele ja erinevusele rajatud motiiv. 14 teosest koosnev maaliseeria „Kirjutada oma/sinu nime“ läbiv kujund põhineb kunstniku unelevatel ja sentimentaalsetel mälupiltidel, mis võtavad teostel kas karuselli, lehviku või sule kuju.
Anna-Stina Treumund. Eeva ja Aadam. 2015. Assamblaaž, nahk, tekstiil
Galerii
Varalahkunud Anna-Stina Treumund esindab 21. sajandi alguse Eesti kunsti kontekstis peaaegu ainuisikuliselt nn lesbikunsti diskursust. Installatsioon “Eeva ja Aadam” (2015) pärineb Hobusepea galeriis toimunud isikunäituselt “Õud” ja on näide Treumundi viimaseks jäänud loomeperioodist, mil kunstniku looming liikus fotokunsti juurest üha enam installatiivse kunsti suunas, pöörates senisest enam tähelepanu mittenormatiivsetele seksuaalpraktikatele.
Jevgeni Zolotko. Armastus. 2021. Assamblaaž, puit, kips
Jevgeni Zolotko installatsioon “Armastus” koosneb kaheksast kipsist skulpturaalsest vormist (hermist), neid ümbritsevatest fotodest, ajalehe suurendusest ja ajalehe kuulutuste tekstidele loodud helist (laul, koduorel). Teose algimpulsiks olid kunstniku poolt juhuslikult leitud tutvumiskuulutused 1990. aastatel ilmunud ajalehest “Maauudised”. 8 kipsist hermi (neli mehe ja neli naise pea ja suguelunditega) viitavad Vana-Kreeka kultuurist tuntud teetähistele, mille suguelundite hõõrumine pidi rändurile head õnne tooma. Zolotko käsitluses muutuvad hermid aga teetähistest ise rändajateks, keda on võimalik teepervelt üles korjata, luues nii tabava metafoori kontakti otsivatele inimestele.