Aegluse poliitika
Elame ajastul, kus kõigil on pidevalt kiire. Töötempo, infovood, tehnoloogia areng ja sotsiaalne surve sunnivad meid tegutsema aina kiiremini ja efektiivsemalt. Kas sellest hüperkiirusel toimivast masinavärgist on üldse võimalik välja astuda – õppida hindama aega mitte ainult kui vahendit, vaid kui väärtust iseeneses, nautima protsessi ja kohalolu? Kuidas teha aeg taas „enda omaks“?
Näitus uurib inimeseks olemist tänapäevases hiliskapitalistlikus produktiivsusele orienteeritud maailmas, keskendudes aeglusele ja aeglustumisele. Maailmas on levimas aeglust väärtustav liikumine (ingl slow movement), mis sai alguse 1980. aastate lõpus. See tekkis vastureaktsioonina majanduskasvust kannustatud ühiskonna üha kiirenevale elutempole, kus tootlikkus ja tõhusus olid muutunud tähtsamaks kui inimlikud ja ökoloogilised vajadused. „Aegluse poliitika“ on teadlik otsus mitte tormata kaasa peadpööritavate kohustustega, võtta aeg maha ning teha pigem vähem, aga mõtestatumalt.
Viimastel aastatel on ka kaasaegsesse kunsti jõuliselt sisenenud erinevad „aeglased“ tehnoloogiad, käsitöötehnikad ja traditsioonilised materjalid. Kunstnikud seavad autoripositsioonis järjest selgemalt esikohale hoolivust ja vastutustunnet ning teevad teadlikult jätkusuutlikke valikuid.
Teosed näitusel
Galerii
Näituse kontseptuaalne raamistik tugineb kolmele teljele.
- Aeg kui nähtus ja muutuv ajataju – Kuidas me aega mõtestame, tajume, salvestame ja süstematiseerime? Miks meid vaevab krooniline ajapuudus? Kas aeg saab otsa või on ootused ebarealistlikud? Kas ootamine on tüütu ajaraisk või ainus sunnitud puhkusehetk päevas?
- Inimese tervis ja heaolu – Kust jooksevad enesehoole ja enesekontrolli piirid? Kas mittetöötamine on alati puhkus? Kas magamine võib olla sotsiaalse vastupanu vorm?
- Aeglased tehnoloogiad ja looduslikud materjalid – Kunstnike sotsiaalselt teadlikud valikud pakuvad võimalust säästa ressursse ja suhtuda lugupidavalt nii iseendasse ja keskkonda kui ka käsitöötraditsioonidesse.
Aeglustumine on kahtlemata väljakutse ja paljude jaoks kättesaamatu privileeg. Pidevalt hõivatud olek on muutunud tänapäeval justkui normiks või viisiks anda teistele märku oma väärtusest. COVID-19 piirangutest tingitud ühiskondlik paus näitas aga, et vajadusel on väärtuste ümberseadmine ja aja mahavõtmine siiski võimalik. Ehk teeme seekord selle otsuse ise, ilma et mõni järgmine kriis meid selleks sunniks?
Kuraatorid: Brigita Reinert, Karin Vicente
Näituse kujundus: Arvi Anderson
Graafiline disain: Kersti Heile
Tehniline juht: Siim Hiis
Haridusprogrammid: Maris Paal
Töörühm: Richard Adang, Kersti Koll, Laura Tahk, Annika Teras, Kaja Kährik, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber
Kunstnikud: Julia Gryboś (PL) & Barbora Zentková (SK), Tõnis Jürgens (EE), Sandra Kosorotova (EE), Nele Kurvits (EE), Sten Saarits (EE), Killu Sukmit (EE), Gintautas Trimakas (LT), Johanna Ulfsak (EE), Sigrid Viir (EE), Krista Vindberga (LV), Elīna Vītola (LV) & Ieva Kraule-Kūna (LV)
