Eriprogramm „Kunstnikuga näitusel“: Lembit Sarapuu
Eriekskursioon näitusel „Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus“ , mida seekord viib läbi kunstnik ise.
Lembit Sarapuu (1930) on eesti maalikunstnik. Sarapuu tuleb kunsti kolmekümneaastase suhteliselt küpse mehena 1960. aastate esimeses pooles pärast lühikest sõjaväekarjääri 1950. aastatel ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1961. aastal. Ta on Enn Põldroosi ja Olav Marani põlvkonnakaaslane, ent suhtleb ka nooremate, rühmitusse ANK’64 kuulunud kunstnikega. Kuuekümnendatel katsetab ta lühidalt nii „karmi stiili“ kui ka soosterliku sürrealismiga, kuid otsustab nõukogude kunsti ametliku liini realismist hälbimiseks leida oma subjektiivse ja üsna üksildase tee.
Sarapuu leiab oma eeskujud nii harrastuskunstnike naiivsetest süžeedest ja nende küündimatusest tulenevatest vormideformatsioonidest kui ka vararenessanslikust portreemaalist, baroksetest allegooriatest, akademistlikust ajaloomaalist ning samuti n-ö madalamatest žanritest: maastikud, aktid, olustikupildid jms. Sellest inspireerituna ehitab ta üles oma kunstilise universumi, paitades vastukarva nii nõukogude utoopilist „realismi“ kui ka moodsa kunsti vormiesteetikat ning eelistades naivistidelt laenatud vormideformatsioone ja eelmodernistlikke akadeemilisi žanreid, mida ta oma heaksarvamise järgi väänab ja pöörab.
Tema loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ka ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri. Näitus võtab kokku kunstniku loomingulised katsetused läbi kuue aastakümne.
Näituse kuraator: Anders Härm